nr 89-108

Niisiis 18. novembri õhtul istusin lennukile, et sõita Darwinisse tööle. Lennuk väljus Sydnest kell 8 õhtul, pooleteise tunni pärast jõudsime Brisbane’i kus oli vahemaandumine, et siis 5h pärast olla Darwinis. Darwin on sydneyst 2,5 tundi ajaliselt maas. Seega oli veidikene ka ajavahet, eriti andis see tunda siis kui oli vaja Sydneyga suhelda. Sõitsime mina ja mu töökaaslane Chris koos. Jõudsime Darwinisse keset ööd. Boss Joseph oli meil vastas ja viis meid majja, kus kokkuvõttes 3 nädalat elasime. Hommikul alustasime kohe töö tegemisega. Kuna Darwin on ekvaatorile ainult umbes 3000 km lähemal kui Sydney, siis ilm seal ka vastav. Kogu aeg niiske ja 35-40 kraadi sooja. Ma pole kunagi oma elus sellises koguses higistanud kui seal. Ei pea üldsegi ringi jooksma selleks et vesi lihtsalt mööda ihu alla jookseks. Kõik küsisid, et kuidas mina põhjamaalane selles kuumas vastu pean ja ainus vastus oli, et naudin ja piinlen samaaegselt. Samas oligi see kuumus supermõnus, aga piinlik astuda kliendi majja läbimärg. Samas on nad kõik kohalikud ja saavad aru miks sa selline oled. Enamustel inimestel on majas ka konditsioneer, aga paljud ajavad läbi ka lihtsalt laeventilaatoriga, mille pean aga paraku paluma neil välja lülitada, sest muidu lendab kogu tolm, mille olen kokku korjanud jälle mööda maja laiali.
Darwinis on kõik on nii erinev Sydneyst. Esiteks juba majad ise. Paljud inimesed elavad teisel korrusel nagu meie majagi oli. Esimesel korrusel on üldjuhul puhkeala, külmik kus hoitakse vett ja õlut. Darwini nö rahvusjoogid on õlu ja Coka Cola. Isegi mina, kes ma kokat ei joo hakkasin Darwinis seda jooma, sest see on jahutav ja samas selles olev suhkur annab energiat, sest söömine on täiesti teisejärguline tegevus. Söömine on alati üks mu lemmiktegevusi olnud, aga Darwinis pidin ennast füüsiliselt sundima kolm korda päevas midagigi sööma, sest muidu võid minestada või lihtsalt kuumarabanduse saada. Kui Sydneys joome kliendi majas 1-2 klaasi vett, siis Darwinis jõime vähemalt 4 klaasi, et mitte vedeliku puudusest otsi anda.
Ka inimesed ja üleüldine fiiling on Darwinis täiesti erinev Sydneyst. Ehkki inimesed käivad samamoodi tööl ning viivad ja toovad lapsi koolist ning teevad kõiki samasuguseid toimetusi nagu siingi, aga kogu õhkkond on kuidagi puhkamise ja suvitamise meeleoluline. Inimesed on oluliselt lõõgastunumad kui Sydneys. Palju on selles „süüdi“ ka loomulikult ilm, sest 35 kraadises niiskes kuumuses ei olegi kuidagi võimalik kiirustada ja stressata.
Ilm ongi põhiline Darwini võlu: päeval on 35-40 kraadi päikesepaistelist niisket kuumust, kui sajab siis ikka kallab alla ja samas on ka hetki, kus ükski tuuleiil ei liigu, ümberringi on pime ning meeletu vaikus ja kauguses näed elektritormi, ehk siis on lihtsalt äike. Taevas vilgub mitu tundi järjest, aga ei ole vihma ega müristamist. On muidugi ka korralikke äikesetorme koos müristamise ja vihmaga aga elektritorme on rohkem. Eelmise teisipäeva õhtul hakkas sadama, mille peale mina ja Nicole otsustasime vihma dušši võtta (sellest ka pildid). See oli lahe – 2 minutiga saavad riided ja sa ise läbimärjaks. Nicole isegi pesi ühes maja nurgas, kus vesi tõeliselt alla ladistas oma juukseid – shampooniga ja puha :D. Kogu õhk on nii niiske, et masinast tulnud riided kuivavad nööri peal vähemalt ööpäeva. Kõigil on Darwinis kuivati, sest muidu ei ole võimalik oma asju päris kuivaks saadagi ja kui pead asjad kappi panema, siis ma ei taha ette kujutadagi, kuidas see kapp varsti haiseb. Mina kuivatasin oma riideid nööri peal, aga kohe kui tagasi jõudsin pesin kogu kohvritäie riideid siin läbi, panin õue kuivama ja nüüdseks on kõik ilusti kuiv ning ära pandud.
Töö ise oli lahe. Nagu teate müün Kirby tolmuimejaid. Süsteem töötab nii, et lähen kliendi majja, näitan, kuidas nende praegune tolmuimeja ei tee üldse oma tööd, teen oma demonstratsiooni ja siis nad saavad Kirby omale osta. Hull lugu töötada Darwinis oli ainult sellega, et Kirbyt on kõige lihtsam müüa kui majas on vaip, aga Darwinis oli hea kui inimestel oli vähemalt mingi väike vaibakenegi. Aga pole hullu töö saab ikka tehtud. Äraksime hommikuti kell 8. 9.30 oli väljasõit ja tagasi koju jõudsime kell 22-23. Siis hakkasime alles õhtusööki tegema, niiet magama saime ikka alles kell 1-2 öösel. Seega päevad olid pikad aga kõik oli lahe. Töö ja lõbu käisid ikka käsikäes. Näiteks piltidel mis üles panin on meie kurikuulus kookospähkli avamine. Tegime parasjagu ühe poisiga nimega Oak ustele koputamist, kui ühe nurga peal tulid teise tiimi liikmed Kim ja Amy meile vastu kookospähkliga. Kim oli leidnud kookospähkli ja tema eluülesanne selleks hetkeks oli see kookospähkel lahti saada. Darwinis nimelt on kookospalmid meie õuna- või pirnipuude asemel. Niisiis tegime pausi ja vaadates kuidas Kim kookospähkliga maadleb olime kõik kõhud kõveras. Teel tööle ja koju laulsime mikrobussis/autos. Muidugi kõik naljad ja omavahelised võistlused, et veel rohkem pingutada ja tööd paremini teha. Aga ega naeruta neid pikki päevi poleks ka üle elanud.
Alates 29. novembrist käisime ka klubitamas, sest töötamise lõpetasime 30. november niiet rohkem vabadust ja pohmelli saab põdeda voodis lamades, mitte kuumuses demonstratsioone tehes. Kuna nagu juba öeldud kogu linnas suur puhkuse meeleolu, siis ka ööklubides iga jumala päev nädalas inimesed pidutsevad. Ainus tõeline defitsiit olid ilusad poisid. Oleks siis, et mina ainus, kes ilusaid poisse ei näe, et minu maitsel on midagi viga – ooh ei kõik teised tüdrukud kurtsid sama mure üle. Darwinis võiks lausa elada – ilm super, mererand, fiiling – aga võta näpust – ilusaid poisse pole – järelikult jääb ära. Sõites tagasi Sydney poole oli kohe märgata kuidas poisid ilusamaks muutusid, mida rohkem lõunasse jõudsime.
Nagu öeldud lõpetasime töö tegemise 30. november. Järgmised 5 päeva möödusid selleks, et tiimi juhid saaksid kõik paberimajandused lõpetatud Darwinis ja reedel 5. detsember õhtul kell 8 hakkasime tagasi Sydneysse sõitma. Meie meeskond oli 8 inimest ja 2 autot. 8-st inimesest 6 olid roolimisvõimelised ja 2 lihtsalt reisijad. Google andmetel on reis Darwinist Sydneysse 3926km – eks meie reis umbes sellisesse suurusjärku jääma pidi. Uhkusega võin öelda, et üle 1/4 sellest teest roolisin mina. Mina sõitsin Barkley Homesteadist Mt. Isasse (400 km) ja järgmisel päeval Bourke-ist läbi Dubbo Blue Mountains-ini (ca 700km). See oli super praktiseerimine vasakpoolse liiklusega harjumiseks. Mt Isa ja Dubbo kant on super ilusad – teed viivad üle küngaste ja küngaste vahelt. Nimelt austraalias ei ole mägesid siin on ainult künkad :D. Kogu sõit kestis meil ca 52h jutti, mina olin kodus pühapäeva 7. detsembri keskööks. Vahepeal tegime ainult tankimise peatuseid. Aga kogu reis oli lahe. Isegi kõrb, kus peale pisikeste puude ja suure hulga tühjuse pole midagi vaadata, on minu kui pisikese eestimaa tütre jaoks superlahe. Sadade kilomeetrite viisi tühjust, ees laiub ainult pikk sirge tee ja ei mingit asustust, peale kängurude. Meil läks õnnelikult, ehkki pimedas suutsime kolm känguru alla ajada ei juhtunud auto, ega meiega midagi tõsist. Nimelt kängurud ei ole just kõige targemad loomad ja nähes öösel valgust, ehk siis auto tulesid, hakkavad nad selle poole jooksma, mitte tuledest eemale. Seega on öösiti sõita siiski suht ohtlik. Aga lõpp hea kõik hea.
Kogu see reis oli super õppetund, sest ehkki meil oli põhimõtteliselt 3 juhti auto kohta, siis laupäeva öösel oli kõige raskem osa meie reisist. Avastasime kell 22 õhtul, et me pole juba tunde midagi söönud. Ja kõigil kõhud tühjad. Ok – järgmisest peatusest võtame midagi. Bensiinijaam järgmises linnas oli kinni, ainult automaat tankla, mis austraalias paraku pole nii levinud ja populaarsed kui meil eestis. Ja väiksemates linnades pannakse tanklad ca kell 22-23 kinni, sest seal keegi ei liigu öösiti. Niisiis vähemalt saime tangitud. Kell oli umbes 12 öösel selleks ajaks. Selles linnas kõik kohad kinni ja süüa ei saa, hea küll sõidame järgmisse, ainult ca 100 km. Ka järgmises linnas on kõik kinni. Järgmine koht on järgmise 100 km pärast ja ka seal on kõik kinni. Lõpuks saime süüa ja juua ja tankida alles kell 6 hommikul – see oli kõige raskem punkt kogu reisi jooksul. Hommikul siis ammutasime uut jõudu ja sõit jätkus. Kell 11 olime Bourke-is ja sealt istusin mina rooli. Kogu pühapäevase päeva siis põhimõtteliselt sõitsin mina. Kuni olime 180 km sydneyst, Blue Mountainsis. Siis oli juba pimedaks läinud ja olin veits vässu, niiet vahetasime ja meie põhiline autojuht tõi meid ilusti Sydneysse.
Niiet kolme nädala jooksul on muljeid igasuguseid aga kokkuvõttes olid need 3 väga väga väga lahedat nädalat!!!!