nr 56 ja 57 ja 58

Neljapäev käisin poes. Siis istusin arvutis ja tukkusin veidi. Siis oli pannkoogi isu niiet küpsetasin pannkooke. Need olid suht ka meie õhtusöögiks, sest midagi muud me teha ei viitsinud. Marcus tuli koju ja sõi ja palus, et ma homme uuesti teeks, sest need pidavat maitsema nagu vanaema tehtud kodus. Maasika moosi ja piimaga olid need tõesti nagu kodus :D.
Reedel toimetasin kodus, tegin teise portsu pannkooke nagu tellitud ja õhtul tõime omale aasia sööki koju ja sõime laksat, aasia supp, mu viimase aja üks lemmikuid ja hiidkrevette. Mõnulesime ja õppisime inglise keelt sõnastikust – isegi Jeni jaoks oli, mida õppida. Kõige naljakam on see, et Jeni nimi päriselt on Jenny, mis tähendab veduri kraanat või eeslit, niiet meil oli mille üle naerda.
Laupäev oli keeruline ja teguderohke. Hommikul käisin tööintervjuul, tänu millele see nädal tööle ei saanud minna ja nad muidugi avastasid ka alles reede ühtu, et nojah las ta tuleb see nädal ka – no tere hommikust. Siis läksime Fairfieldi muuseumisse kunstipäevale, see oli lahe. Jen tegi ka seal ka oma mingit tööd ja lihtsalt oli mõnus päev otsa väljas istuda. Ilm oli super ja seal olid uruguai ja sudaani tantsijad ja pakuti süüa juua ning inimesed istusid ja tegid oma maale ning kunsti. Muuseumis sees oli puutöö näitus, see oli tõeliselt kift. Siis tulime koju ja hakkasime Jeniga mu kleiti õmblema. Õhtul tuli Jeni ema meile siia külla, tegime süüa ja sõime kolmekesi õhtust. Marcus oli linnas mingite oma sõprade juures. Peale seda läks Jeni ema tööle ja meie Jeniga Marconi klubisse Kuuba festivalile. Mõne aja pärast tuli Jen koju tagasi, sest Marcus oli koju jõudnud ja mina jäin veel sinna. Sain tuttavaks väga lahedate poola ja uruguai tüdrukutega. Pidime nendega mingi aeg koos välja minema :D. Tantsisime ennast tühjaks ja siis koju kotile.