nr 52

Pühapäev oli põhiliselt kultuurne. Peale hommikukohvi ja –sööki käisime Jeniga Fairfieldi linnamuuseumis. See on tore eramajja ehitatud muuseum, kus oli parajasti põhiliseks näituseks – kuidas inimesed Austraaliasse tulid laevadega peale II maailmasõda. See oli tõesti huvitav. Siia tuldi laevadega kahte peamist teed pidi – läbi suessi kanali või siis ümber aafrika. Seal räägiti kuidas nö turistiklassis olid lihtsalt voodid üksteise kõrval, ei mingit privaatsust ega midagi. Naised oma ruumis, mehed oma ruumis. Sõit siia kestis umbes 3 kuud. Naljakas mõelda, et nüüd 50-60 aastat hiljem kestab sõit siia ainult 24h ja ikka me hädaldame. Lennukitega hakati siia üldse tulema 1970. Niiet see oli hariv, kuna Jeniga ennast sinna peaaegu unustasime, siis seal olid kolm umbes 70 aastast+käibekas meest, muuseumivahid, kes iga kord kui meid nägid imestasid – „te ikka veel siin?“. Peale näituse olid seal ka sellised majamuuseumi moodi ruumid, mis ei näinudki meie omadest nii erinevad välja. No mis neil seal ikka nii erinevat näha olekski – ikka inimesed magasid voodis ja tegid pliidil süüa ja istusid tooli peal. Pliidil muidugi puudus soe müür, sest kokkuvõttes, mida sa siin selles kliimas nii väga ikka kütad. Aga muuseumil on ilus aed ja üldse väga mõnusa fiilinguga koht. Siis käisime hollandi poes (nö eurooplaste paradiis, kus saab koduseid asju – no mina sealt küll midagi nii lahedat ei leinud). Ainus mida sealt ostsin oli heeringa konserve. Proovisin ühte ja täitsa meie räim tomatis :D. Siis proovisin esimest korda elus KFC – Ketucky Fried Chicken, mis on samasugune kiirtoidu koht nagu McDonald’s, aga no burger ikka burger, lihtsalt tahtsin ära proovida, sest see siin sama popp nagu Mäkk. Tulime koju, mõnulesime niisama, siis tulid Marcuse mingid sõbrad vahepeal siia ja jõime kohvi ja lobisesime. Õhtul käisin veel itaallasega pizzat söömas ja siis mõned dringid ja koju kotile.