nr 22

Ekskursiooni päev kujunes täielikuks ekskursioonipäevaks. Hommikul ärkasin juba kell pool 9, jõin esimese kohvi ja võtsin paar ampsu hommikusöögiks. Läksin jala Jeni ema Elleni juurde. Aitasin tal paari riiulit tõsta, jõime kohvi ja jalutasime bussipeatusesse. Nägime paari bussi minema sõitmas, niiet pidime ca 20 min järgmist ootama. Samal ajal oli bussipeatuse paviljoni – lahe seal oli isegi katusealune – vanast reklaamist puhastamas üks Zimbabwe (Aafrika) naine, kes kõigi ootuste vastaselt oli võrdlemisi heledanahaline ja täiesti siniste silmadega. Väga tore naisterahvas oli. Rääkis kogu oma päritolu ka meile ära, aga kuna see nii keeruline ja rahvusvaheline oli, siis ainsad nimetused mis meelde jäid oli Inglismaa ja Holland. Ise oli ta sündinud Sambias niiet väga kirju värk. Ta võttis siis vanad reklaamid maha ja kas te saate aru, siis värvitakse kõik putkad nii tihti üle kui vaja. Kui on mingid grafitid näiteks siis kohe võtab see inimene autost värvipoti ja rulli välja ja kukub udjama. Niisiis oli tore tmaga vestelda, sest meil läks ootamine lõbusamalt ja temal töötegemine. Pärast kui juba bussis istusime oli ta jõudnud järgmise putka juurde ja lehvitas meile sealt .
Niisiis sõitsime bussiga Cabramattasse. Jalutasime seal kaubandustänavatel ringi. Kuna kummalgi meil polnud erilisi ja kindlaid ostusoove, siis lihtsalt tutvusime olukorraga. Ma pole kunagi näinud nii suurt valikut väikeste tüdrukute erinevaid kleite – ükskõik mis värvi, ükskõik mis tegumoega ja seinade viisi. Põhiliselt koosneski kaubandus söögist, puuviljadest (kuna need nö aasialastele siis pooli asju ma polnud elusees näinudki rääkimata sellest, et ma oskaks neid millekski kasutada), mereelukatest, valmisriietest ja kangastest. Oli ka kingi ja elektroonikat, aga võrreldes esimestega siiski vähem. Tänavatel kuulis pigem tundmatuid aasia keeli, kui inglise keelt. Valisime siis lõpuks ühe väikese restorani ja sõime lõunat. Olime hiina ja vietnami restoranis ja proovisime igasuguseid imelikke asju. Näiteks kanajalad (mitte tiivad ega kintsud vaid jalad), krevetid mingi naljaka nuudlikattega, kreveti pelmeenid ja tavalised suverullid (või kevadrullid), mis olid tõesti head. Ja magustoiduks sõime naljakat munakuklit, mis oli tõesti hea. See oli kultuurielamus. Ehkki olime ikka ju veel Sydneys aga tunne oli nagu oleks kusagile hiina või vietnami sattunud.
Siis otsustas Ellen, et näitab mulle veel ühte linnaosa siin suht lähedal Fairfieldi. Sõitsime rongiga sinna. Rongid on nagu rongid ikka, aga kahekordsed – muidu puhtad ja ilusad. Jalutasime seal ringi ja esimene tähelepanek, mida Ellenile ütlesin, oli et lahe on jälle inglise keelt kuulda. Siis läksime ühte kohvikusse kohvi jooma ja siis Ellen näitas ühte kaubanduskeskust, et kui shopata tahan siis tean kuhu tulla. Kõige parem oli see, et ilm oli lihtsalt super. +25 kraadi ja päike paistis.
Jõudsime tagasi ja läksime veel Elleni lähedalt ühest klubist läbi, mis on samasugune spordi ja vabaaja klubi nagu Marconi meie maja taga. Võtsime seal veel ühe dringi ja läksime Elleni juurde. Jen oli sinna läinud peale tööd ja siis ajasime juttu. Jõime veel ühe kohvi ja siis tulime Jeniga koju. Tee peal arutasime, et kumbki meist ei viitsi õhtusööki tegema hakata, niiet läksime Marconisse sööma. Seal mitu restorani. Läksime itaalia restorani ja sõime üle tüki aja parimat pastat üldse. Marcus jäi koju – tal oli oma uue ja popi arvutiga liiga lõbus, et meiega ühineda. Siis sõime magustoitu veel all nö spordivaatamise saalis ja tulime koju. Kokkuvõttes oli tõeliselt mõnus päev kodust väljas.