Neljapäev möödus nagu ikka asjatades. Hommikul hakkasime Jeniga tema nö kontoritarbeid sorteerima. siis avastasime, et kell on sealmaal, et kui tahame oma söögiostud ära teha enne kui lapsed oma vanematega koolist kaubanduskeskustesse jõuavad siis peame minema hakkama. Ja kuna hakkas just teatud kaupade soodusostmise aeg siis käisime selles kindlas poes Coles ja ostsime omale jällegi nädala varu sööki ära. Õhtul küpsetasime shokolaadi kooki ja läksin peavaluga varakult voodisse.
Rääkides eluolu rubriigist, siis mina ei saa siia maani aru, kuidas inimesed saavad oma lapsed alati kooli ja koju viia. Küsisin selle kohta Jeni käest ja siin ongi tavaline, et vanemad ise viivad lapsed kooli, sest nii tundub asi turvalisem olema. Koolipäevad algavad 8.30 või 9.00 ja sama on muidu ka tööpäevadega, niiet inimesed klapitavad oma graafikuid ja elu. Muidugi on võimalik lapsed viia ja tuua ka nö laste päevakeskustest, kuhu saab lapse viia alates 7 või 7.30st ja siis nad kõik koos lähevad hommikuti kooli ja tuuakse kell 2.30-4.00 kui neil tunnid lõppevad sinna tagasi ja vanemad siis võtavad nad ühtul koju minnes peale. Aga vaadates kui palju vanemaid oma autodega kooli juures on tundide lõppemise ajal siis mina küll ette ei kujuta, millal nemad töötavad. Aga laste toomist ja viimist klapitatakse ka vanavanematega. Kui neid pole siis peabki päevakeskuseid kasutama. Sama on ka õhtuste trennidega. Meie maja taga on kohe suur spordikompleks ja ühtuti on lõbus vaadata, kuidas vanemad oma autodes istuvad, kuni lapsed trennis on - sest tihtipeale, ei ole mõtet tagasi koju sõita, sest siis peaks kohe hakkama tagasi tulema. Niiet vanemad istuvad oma tunni autos, lahendavad ristsõnu, loevad või teevad tööd. niiet maailm keerleb suht laste käikude ümber. Lugesin just ühest väikesest nö tsitaatide raamatust, et üks mees ütles: "mind hämmastas Ameerika puhul kõige rohkem see, kui hästi vanemad laste süna kuulasid!" no ega siin see süsteem palju alla ei jää. Kardetakse igasugu psühhopaate, mida suure rahvaarvuga riigis ja linnas ikka rohkem on kui väikses kohas. Ja ega see, et me elame eramajade rajoonis ei tähenda, et ma peaaegu ühtegi naabrit näinud oleks - niiet siin on anonüümsus täiesti olemas.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment