nr 39

Esmaspäev oli jällegi asjalik. Hommikul tõusin üles, toimetasime Jeniga siin niisama ja siis läksime kangapoodi. Ostsime kõik vajaliku, et mulle sünnipäevaks uus kleit teha. Viimasel ajal on kleidi üritusi nii palju, et mu kahest kaasavõetud kleidist jääb väheseks, niiet peab hakkama uusi õmblema. Niisiis tulime koju, sõime, tegime väikse uinaku ja hakkasime kleiti ette valmistama. Lõikasime lõikeid ja materjali ning olime loovad kuni oli juba viimane aeg magama minna. Nagu näha pole ma juba tükk aega saanud muude toimetuste kõrvalt aega arvutis olla, mis tuleb jällegi heaks teha :D.

nr 36 ja 37 ja 38

Reedene hommik hakkas Marcuse sõbra Ramsey külaskäiguga, kes tuli siia ühte arvutit tooma. Esimesed unised 5 minutit lobisesin temaga. Kohe kui ta läinud oli ärkas Jen. Tegime oma uutesse suurtesse blondiinide tassidesse kohvi ja istusime õue ilusat ilma nautima. Lobisesime ja siis Jen hakkas ennast tööle sättima. Mina istusin veel natuke aega arvutis ja läksin õue toimetama. Kõigepealt tegin veidike umbrohutõrjet ja siis niitsin muru, kuni meie muruniiduk otsustas jälle mu pihta karjuma hakata. Niiet Marcus saab jälle muruniidukit parandada. Peale seda sättisin ennast valmis ja läksin eelmisel nädalal kohatud itaallasega välja. Käisime linnas Darling Harbouris ilusas restoranis õhtust söömas, peale seda jalutamas ja siis superilusas mitmekordses ja lahedas kasiinos veel veini joomas. Peale seda oli aeg koju tulla. Hommikul ärkasin meeldivas pohmellis. Marcus ja tema sõber Ramsey hakkasid minu aiast väljavisatud ja kokku korjatud rohtu minema viima, sest seda oli ikka komposti tegemiseks liiga palju ja pealegi pole meil veel komposti kohtagi välja mõeldud niiet pidi sodist aias lahti saama. Jen läks kell 2 tööle, istusime veel marcuse ja ramseyga ja kohvitasime ning peale seda läksid nad Jeni ema aeda objektile ja mina magasin veel natuke, et peavalu üle läheks. Tõusin sellesama itaallase telefonikõne peale, kes istuvat Marconi klubis ja ootavat mind. Niisiis läksin sinna jõime mõned dringid ja meiega ühines üks tema sõber, kes üles kasvanud ja kogu elu elanud siin aga kellel on Sitsiilia taust. Lõpuks otsustas itaallane, et tema läheb koju ja meie jäime sinna veel tema sõbraga lobisema. Päris lahe inimene oli, kuni siis klubi hakati kinni panema – jalutasin koju ja läksin tuttu.
Pühapäev oli eelnenud päevadele vastupidiselt jällegi kodune ja toimekas ja rahulik. Koristasin, pesin pesu, tegin õhtusöögiks kartuliputru ja hakkliha kastet. Palju õnne mulle – esimest korda mu hakklihakaste nägi päris normaalne välja – ei olnudki nagu tapeediliim. Sõime Jeni ja Marcuse õhtust – nemad käisid vahepeal veel kinos ja hommikupoole shopingus. Ja siis mõnulesime niisama kuni oli aeg tuttu minna.

nr 35

Neljapäev oli nii laisk kui asjalik. Hommikul mõnulesin niisama. Selleks ajaks kui Jen töö lõpetas läksin kaubanduskeskusesse, kus Jeniga kokku sain. Jõime ühe Gloria Jeansi kohvi ja asusime shoppama. mina ostsin omale 2 toppi ja mõlemad ostsime omale uued suured kohvitassid - kirjaga "Caution: Blonde thinking" - Ettevaatust: Blond mõtleb. Tahtsin omale mingit ilusat kleiti, aga polnud hetkel midagi sobivat. Niisiis tuli Marcus meile peale shoppamist järgi ja tulime koju. Vedelesime pool tundi niisama ja läksime Jeni ema juurde õhtusöögile. Ta tegi oma viimase puhkusepäeva puhul imehead lihapallide ja oliividega pastat, värsket salatit ja magustoiduks oli puuviljasalat. Tegime, ka pilte, mis juba üles riputatud. Siis tulime koju - hängisime netis ja siis tuttu!!!

nr 32 ja 33 ja 34

Nüüd sii on aeg kolm päeva kokku võtta. Olen lihtsalt laisk olnud ja mitte kirjutanud, ega need päevad ülikiired olnud polegi. Esmaspäeval toimetasin siis sellega et nädalavahetuse pildid ja muljed üles saaks peale selle oli võrdlemisi laisk päev. muudkui magasin ja lugesin ja aitasin natuke Jeni tema asjade organiseerimisel. Õhtul helistas mu pisike itaallane, et mind kohvile kutsuda, aga ma ei viitsinud isegi Marconisse minna. Selleks oleks pidanud ennast ilusaks tegema ja muud jamad. Ei läinud. Suurimad uudised püha- ja esmaspäevast on, et meie hiigelsuur ämblik suri lõpuks pühapäeval. Kuna lahkamist pole toimunud, siis ei tea kas nälga või vanadusse. Nüüd ta vedeleb meie sügavkülmas, sest Marcus tahab teda konserveerima hakata. Hull peast - aga mis sa teed kui kiiks on - vähemalt ei pea mina ei Marcuse ega selle konserveeritud ämblikuga ühes toas elama. ja muidugi kuna loodus tühja kohta ei salli, siis leidis Jen esmaspäeval, et nüüd on täeisti õige aeg Väike Alice Elleni juurest meile kolida. Jumal tänatud, et mu isa pole kunagi meil lubanud omale kassi võtta - jube tüütud olevused on nad - eriti kui neid on just uude kohta kolitud ja nad ei saa aru mis nendega toimub. P.S ei midagi isiklikku kassiomanike vastu. Lihtsalt ünneks sain jälle aru, et ma ei ole kodulooma inimene.
Niisiis teisipäev oli juba hulka asjalikum. Ärkasin üles, Ellen tuli siia vaatama kuidas Alice ennast tunneb ja kohvitasime temaga. Peale seda printisin oma uhke CV välja ja viisin selle ühte siin lähedal asuvasse ehituskaupade poodi. Eks siis näha ole kas nad mind tahavad või olen ma jälle liiga andekas. peale seda läksin jeni ema juurde. Jen tuli ka sinna ja aitasime tema emal ühe kapi teise kohta tõsta. Jõime tassi kohvi, käisime poes ja tulime koju süüa tegema. Eilne menüü oli spagetid ja bolonese kaste ja värske salat. Peale seda mõnulesime niisama ja olin arvutis.
Täna kolmapäeval lubasin Ellenile appi minna. Kuna tal puhkus saab läbi ülehomme, aga ta pole ikka veel aias jõudnud suurt midagi teha, siis käisin tal abis, ega mul midagi targemat ka just teha polnud. Enne veel kui läksin panin oma toa seinale mõned värviproovid, niiet varsti hakkab mu tuba digimuutuma. meil plaanis mu tuba üle värvida ja veidi mõnusamaks muuta.
istusime peale töö tegemist Elleni ja lobisesime kuni pimedani ja siis tulin koju. Sõin õhtust ja nüüd olen jällegi arvutis.

nr 30 ja 31

Laupäeva hommikul oli Jen tööl, mina tõusin üles ja tokerdasin siin niisama. Siis helistas Jen, et lähme täna Cronulla randa, mis on üks Marcuse lemmikrandu. Sõit sinna meie juurest on umbes tund aega ehkki see on lihtsalt teine Sydney linnaosa. Rand oli ilus, aga mulle isiklikult meeldib siiski Manly rohkem. Vedelesime seal mõnda aega, mina käisin mööda veepiiri jalutamas ja sisi läksime ühte aasia toidukohta laksat sööma. Laksa on põhimõtteliselt vedel kaste, mis lihtsalt maitseb hästi. Kuna õhtu oli soe otsustasime seda pargipingil süüa. Peale seda läksime Gloria Jeansi kohvi jooma ja varsti ühinesid meiega ühed Marcuse tuttavad nö kasu-vanavanemad. Ehk üks vanem abielupaar, kellega nad kunagi tänaval tuttavaks said ja kuna kõik saksast pärit, siis avastasid üksteist. Ajasime nendega juttu. Nad olid just paar aastat tagasi käinud Moskvas, St. Peterburis ja Tallinnas ja Helsingis niiet meil oli millest rääkida.
Peale kohvitamist läks Marcus nendega jutustama ja meie Jeniga läksime ranna lähedale baari kokteile jooma. Siis tuli Marcus meie juurde tagasi ja sõitsime kodukanti. Kuna midagi targemat teha polnud ja ma ei tahtnud küll veel koduseinte vahele tulla – läksin Marconi klubisse. Istusin seal ja jõin drinki kui minu juurde astusid kaks lühikest itaallast, vanad kui maakera aga üks oli päris tore. Niiet istusin seal ja lobisesin nendega. Siis läksime veel ühte teise klubisse Cabramattas, mis samasugune vabaaja koht nagu Marconi, aga seal oli vähemalt laupäeva õhtu puhul disko, niiet midagigi elavamat. Nii me siis astusime sinna sisse mina pikk blond telemast ja kaks õlani itaallast mind turvamas :D. See pidi tõeliselt naljakas vaatepilt olema. Istusime seal, isegi keerutasime jalga ja kell 2 kui seal pidu otsa sai tulime tagasi Marconi klubi juurde. Üks itaallane läks minema ja teine (normaalsem) tassis mu veelkord sisse kohvi jooma. Ja siis oli aeg koju tulla. Leppisime kokku, et ta näitab mulle reedel kesklinnas parimaid pidutsemiskohti.
Pühapäev algas juba võrdlemisi vara, sest tahtsime Manly randa uuesti minna. Tee peal viisime Jeni ema juba oma sõbranna Ulla juurde ja lubasime sealt rannast tulles uuesti läbi minna. Sõitsime üle Harbour Bridge ja ilm oli super ilus. Kõigepealt sõitsime Manly beachi poolsaare tippu, selle koha nimi on North Head (põhjatipp), kust avaneb super vaade Sydneyle. Jõime seal ühe kohvi ja nautisime vaadet. Siis mäe otsast jälle alla. Manly beachi seda osa kus eelmine kord turnimas käisime nimetatakse Shelley beachiks. Läksime sinna, mina viskasin ennast päikesekätte siruli seni kuni Jen ja Marcus mäe/künka otsas turnimas käisid. Võiksin juba olla neegerpruun, kui siin päevitamine nii ohtlik poleks. Ma ei tea enam, kas olen juba rääkinud, aga austraalia kohal laiub suur osooni auk ja nahavähi tekkeks pole siin palju vaja. Seega ei tohi siin ilma päevituskreemita isegi aknast välja vaadata. Seega ei ole mul ka erilisi jälgi päikese võtmisest. Aga siis tulid Jen ja Marcus oma ringkäigult tagasi ja me läksime Ulla juurde. Ulla on ka taanlane ja tema mees Tony maltalt pärit. Neil on neli last – kõik umbes minust aasta kuni 5 vanemad. Aga kõik olid väga toredad. Osalesin esimest korda kohalikul grillimisel. Gaasi grillil tehti vorstikesi ja kana ja maisi. Fooliumis küpsetatud maisitõlvik oli tõesti väga hea. Istusime seal peaaegu kuni kella 8ni ja siis tulime koju. Istusin veel arvutis ja siis tuttu.

nr 29

Reede oli toimekas. minu esimene hommikune äratus oli kell 5. Marcusel oli vaja töö auto tööle viia ja mina sõitsin esimest korda siis siin maal autoga. Mina olin teise autoga tal sabas ja polnudki väga hull. muidugi katsusin kogu aeg endale korrata, et tuleb võimalikult paremale tee poolele hoida ja lõpuks sain ikkagi edukalt hakkama. Siis tõi Marcus mu koju tagasi ja läksin uuesti magama. Tal oli vaja mingeid asju nii vara ajada. Nende autol automaat käigukast niiet see mulle natuke harjumatu ja siis veel valel pool teed sõita - ooh. aga siis sain aru, et automaat oli antud hetkel hea, sest sain liiklusele keskenduda, mitte käike otsida vale käega :D. Vasak jalg tõmbles küll kui oli vaja pidurdama hakata, aga õnneks sain enne aru, et sellega pole midagi peale hakata kui midagi vajutanud oleks. Niiet nüüd julgen ka valel pool teed sõita :).
Oma teisel hommikul sel päeval toimetasin arvutis. Siis tegin süüa - riisi, juurvilju, värsket salatit ja isegi mu kaste meenutas täiesti kastet. Siis tuli Jen koju sõime ja mina läksin välja meie äsjaostetud oksakääre katsetama. toimetasin õues ja siis läksin veel jalutama - mõnus soe õhtu oli. Tulin koju tagasi ja istusime Jeniga veel ja ajasime juttu. Siis voodisse raamatut lugema ja tuttu.

nr 28

Neljapäev oli nii kodune kui ka poodides käimise päev. Hommikul koristasin oma tuba - pesin oma voodi- ja ihupesu. koristasin kööki, pesin verandaukse ära, mis kogu oma keerukuses võttis mingi tund aega, sest sääsevõrgu puhastamine oli kõige aeganõudvam ja arvatavasti pole keegi seda vähemalt mitu aastat pesnud. Jen ja tema on selle maja ametlikud omanikud. Nad ostsid selle maja selle aasta alguses aga sisse sai siia kolida alles mõned päevad enne minu saabumist. Endine omanik elas siin siiamaale sees ja üüris nendelt maja. sellepärast ongi nii palju nö suuri töid mida teha, sest Jen ja Marcus pole neid seni teha lihtsalt jõudnud. Ja maja ja aed on käest ära lastud olnud umbes 4 aastat, kui selle eelmine omanik oma naisest lahutas ja peale seda väga katki on olnud.
Siis tuli Jen töölt ja läksime K-marti, sest Jenil oli vaja pühapäevaks kingitus osta nimelt tema ema heal sõbrannal on 55. sünnipäev, niiet pühapäeval läheme sinna. Siis ostsime koju juurikaid, käisime ehitusmaterjalid poes, ostsime minu toa värvimiseks proovipotsikud ja tulime koju. Sõime õhtust ja läksime suht ka magama kohe.

nr 26 ja 27

No kui esmaspäev oli emotsiooniderikas päev, siis teisipäev ja kolmapäev on jälle kodusemad ja vaiksemad.
Teisipäeva hommikul hakkasin kohe esmaspäevaseid pilte ja muljeid netti üles riputama. Jeni ema tuli siia Jeniga asju ajama, nieit hoidsin ennast arvutisse jalust ära. Siis toimetasin siin niisama – tegin õhtusöögi ja kui Marcus koju jõudis ehitasime minu tuppa lõpuks riiuli. Jen tuli töölt ja arutasime veel natuke minu toa remondi/värskenduskuuri värvide üle ja läksime magama.
Kolmapäev hakkas sellega, et olin just üles tõusnud ja esimese kohvi joonud, kui Jen Gloria Jeansi capuchinoga kohale jõudis. Siis ajasime natuke juttu ja kuna väljas oli kahtlaelt pilvine siis läksin välja aeda tööle, aga ünneks ei hakanudki vihma sadama ja sain aia peaaegu valmis – rohimise poole pealt. Nüüd vaja veel korralikult aed läbi kaevata ja siis saab külviga tegelema hakata :D. Tuppa tulin alles kella 4 ajal ja hakkasin süüa tegema. Tegin cous cous’i ja juurvilja-tuunikala kastet. Väga hea tuli välja. Marcus tuli koju – aitasin tal netist mingit infot otsida, käisin dussi all ja läksin voodisse pikali, sest mul oli kahtlaselt külm. Ja sinna ma siis ununesingi kuni täna hommikuni. Nüüd asjalikuks ja jälle õhtuni!

nr 24 ja 25

Pühapäev nagu tavaliselt oli laisklemise päev. Ei teinud midagi tarka, istusin arvutis, ilm oli imelik, vahepeal sadas ja vahepeal paistis päike. Väljas midagi teha ei saanud ja toas midagi teha ei olnud. Niisiis vedelesin niisama – vahepeal käisin poes ja siis tegin süüa ning sellega oligi kogu mu päeva asjalikkus lõppenud. Õhtul läksin suht vara voodisse, sest esmaspäev on ju ekskursiooni päev.
Päev 25, ehk ekskursiooni päev Sydney kesklinna algas juba kell 7 kui üles tõusime, sättisime end valmis, tegime võileivad kaasa ja läksime Jeni ema juurde. Siis sõitsime autoga Cabramattasse, jätsime auto sinna ja sõitsime roninga Circular Quay peatusesse, mis on nii rongi, bussi kui ka paatide peatus. Pealegi on see suht ooperimaja lähedal. Vaatasime, et meie paadini Manly’sse on veel 20 minutit aega, niiet läksime võtsime jäätiseputkast nimetusega Royal Copenhagen (kuninglik Kopenhaagen) oma jäätised, mida pildipeal ka sööme ja suundusime paati. Sõitsime umbes pool tundi praami peal ja jõudsime Manlysse. See on nö jõukamate linnaosa Sydneys, mis asub poolsaarel, mida ümbritsevad imeilusad helesinise veega rannad. Jalutasime seal mööda rannaäärt ja jõudsime ühe kivikalju juurde (vt ka pilti), sinna kalju peale olid väga lahedad astmed tehtud, et saaks sinna ringi peale teha ja vaadata sealt avanevat ilusat vaadet. Niisiis turnisime seal. Jõudsime tagasi alla ja otsustasime, et nüüd on aeg kala ja tsipse (fish and chips) süüa. See oli siis minu elu ametlik esimene fish&chips . Polnud seal nii head midagi – tavaline paneeritud valge kala ja mitte kõige paremad friikad – aga no kui juba värskeõhu mürgitus on kõhu väga tühjaks teinud, siis maitses seegi väga hästi. Mu väikevenna vist elakski ainult Manly rannas, sest seal on konstantne tuul ja ideaalne ilm lohetamiseks.
Siis läksime uuesti praami peale ja sõitsime linna tagasi. Kuna Syndey on vee ääres siis kesklinnas on veeliiklus väga tihe – Jen tuli koju tagasi, sest tal oli kõhutantsu trenn ja meie jäime Elleniga veel kesklinna. Sõitsime veel ühe tiiru ühe paadiga, mis käis väikestes sadamates ja siis võtsime teise paadi, mis viis meid Roosi lahe peatusse (Rose Bay). Kuna meil oli päevapilet – siis võisime nii palju praamide, busside ja rongidega ringi sõita kui ise tahtsime. Sõitsime Rose Baysse peaaegu päikeseloojangu ajal. Siis otsustasime, et tuleme sealt tagasi bussiga, järgmine suund Kings Crossi, mis on ka üks linnaosa ja sealt edasi rongiga Bondi linnaossa. Raudteejaamast bussiga Bondi randa. See oli imeilus, muidu oli pime, aga täiskuu paistis, ilm oli soe, lained lõid vastu randa ja istusime lihtsalt liivale ja jõime topsikese veini, mis meil kaasas käis. Lõpp-mõnus.
Siis istusime bussi peale, mis meid kohe sinna samasse Circular Quay’sse viis, kus sõitsime rongiga pea-raudteejaama ja sealt järgmise rongiga koju. Jen tuli meile Cabramatta rongijaama vastu ja kell oli juba pool 10, niiet oli pikk, toimekas ja mõnus päev.
Tegime muidugi mustmiljon pilti ooperimajast ja ka Manly rannast. Koju jõudes olin nii väsinud, et kukkusin kohe jalapealt. Võin öelda, et 15. september 2008 armusin mina Sydneysse. See on nii mõnus linn, ehkki ta on hiigelsuur, no seal elab ainult 4 miljonit inimest, aga tegelikult on see lihtne ja sõbralik. Sain eile väga palju aimu, kuidas seal üksi ringi liigelda ja see pole üldse keeruline. Ma arvan, et siin meie väikeses linnaosas on oluliselt lihtsam segadusse sattuda ja eksida kui seal, kus kõik sildid näitavad täpselt mida tegema peab või kuhu minema. Superilus ja mõnus.

nr 23

Laupäev oli jällegi kodune päev. Tõusin üles, jõin kohvi ja läksin jällegi aeda tööle. Töötasin paar tundi, aga 30 kraadises kuumuses pole see just kõige lihtsam. Kogu aeg vesi voolab ja on väga soe. Jõudsin jälle tuppa nagu mutimullahunnik. Käisin dussi all ja kuna olin päikesest arvatavasti omale peavalu saanud, siis tukkusin natuke. Jõudsin just värske salati valmis kui Jen töölt koju jõudis ja sõime siis lõunat. Siis istusime netti ja lobisesime niisama, kuni Jen läks ema juurde kasse toitma, sest Ellen on jälle kusagil sõbranna juures. Siis ta otsustas, et on liiga väsinud, et tagasi tulla ja meie Marcusega otsustasime lõpuks ometi selle riiuli Jeni kunstituppa ehitada. Pildid ka sellest ehitusest. Lõpetasime vist kella poole 2 paiku – siis mõtlesime, et oleme ühe jäätise ära teeninud, niiet sõime veel jäätist, lobisesime ja läksime magama.

nr 22

Ekskursiooni päev kujunes täielikuks ekskursioonipäevaks. Hommikul ärkasin juba kell pool 9, jõin esimese kohvi ja võtsin paar ampsu hommikusöögiks. Läksin jala Jeni ema Elleni juurde. Aitasin tal paari riiulit tõsta, jõime kohvi ja jalutasime bussipeatusesse. Nägime paari bussi minema sõitmas, niiet pidime ca 20 min järgmist ootama. Samal ajal oli bussipeatuse paviljoni – lahe seal oli isegi katusealune – vanast reklaamist puhastamas üks Zimbabwe (Aafrika) naine, kes kõigi ootuste vastaselt oli võrdlemisi heledanahaline ja täiesti siniste silmadega. Väga tore naisterahvas oli. Rääkis kogu oma päritolu ka meile ära, aga kuna see nii keeruline ja rahvusvaheline oli, siis ainsad nimetused mis meelde jäid oli Inglismaa ja Holland. Ise oli ta sündinud Sambias niiet väga kirju värk. Ta võttis siis vanad reklaamid maha ja kas te saate aru, siis värvitakse kõik putkad nii tihti üle kui vaja. Kui on mingid grafitid näiteks siis kohe võtab see inimene autost värvipoti ja rulli välja ja kukub udjama. Niisiis oli tore tmaga vestelda, sest meil läks ootamine lõbusamalt ja temal töötegemine. Pärast kui juba bussis istusime oli ta jõudnud järgmise putka juurde ja lehvitas meile sealt .
Niisiis sõitsime bussiga Cabramattasse. Jalutasime seal kaubandustänavatel ringi. Kuna kummalgi meil polnud erilisi ja kindlaid ostusoove, siis lihtsalt tutvusime olukorraga. Ma pole kunagi näinud nii suurt valikut väikeste tüdrukute erinevaid kleite – ükskõik mis värvi, ükskõik mis tegumoega ja seinade viisi. Põhiliselt koosneski kaubandus söögist, puuviljadest (kuna need nö aasialastele siis pooli asju ma polnud elusees näinudki rääkimata sellest, et ma oskaks neid millekski kasutada), mereelukatest, valmisriietest ja kangastest. Oli ka kingi ja elektroonikat, aga võrreldes esimestega siiski vähem. Tänavatel kuulis pigem tundmatuid aasia keeli, kui inglise keelt. Valisime siis lõpuks ühe väikese restorani ja sõime lõunat. Olime hiina ja vietnami restoranis ja proovisime igasuguseid imelikke asju. Näiteks kanajalad (mitte tiivad ega kintsud vaid jalad), krevetid mingi naljaka nuudlikattega, kreveti pelmeenid ja tavalised suverullid (või kevadrullid), mis olid tõesti head. Ja magustoiduks sõime naljakat munakuklit, mis oli tõesti hea. See oli kultuurielamus. Ehkki olime ikka ju veel Sydneys aga tunne oli nagu oleks kusagile hiina või vietnami sattunud.
Siis otsustas Ellen, et näitab mulle veel ühte linnaosa siin suht lähedal Fairfieldi. Sõitsime rongiga sinna. Rongid on nagu rongid ikka, aga kahekordsed – muidu puhtad ja ilusad. Jalutasime seal ringi ja esimene tähelepanek, mida Ellenile ütlesin, oli et lahe on jälle inglise keelt kuulda. Siis läksime ühte kohvikusse kohvi jooma ja siis Ellen näitas ühte kaubanduskeskust, et kui shopata tahan siis tean kuhu tulla. Kõige parem oli see, et ilm oli lihtsalt super. +25 kraadi ja päike paistis.
Jõudsime tagasi ja läksime veel Elleni lähedalt ühest klubist läbi, mis on samasugune spordi ja vabaaja klubi nagu Marconi meie maja taga. Võtsime seal veel ühe dringi ja läksime Elleni juurde. Jen oli sinna läinud peale tööd ja siis ajasime juttu. Jõime veel ühe kohvi ja siis tulime Jeniga koju. Tee peal arutasime, et kumbki meist ei viitsi õhtusööki tegema hakata, niiet läksime Marconisse sööma. Seal mitu restorani. Läksime itaalia restorani ja sõime üle tüki aja parimat pastat üldse. Marcus jäi koju – tal oli oma uue ja popi arvutiga liiga lõbus, et meiega ühineda. Siis sõime magustoitu veel all nö spordivaatamise saalis ja tulime koju. Kokkuvõttes oli tõeliselt mõnus päev kodust väljas.

nr 21

Neljapäev on möödunud asjalikult. Ärkasin, jõin kohvi, käisin tunnikese jalgrattaga sõitmas siin ümbruskonnas. Tulin koju, sõin hommikust. Läksin õue päikese kätte aeda toimetama ja sain jälle suure hulga tööd tehtud. Arvan, et olen nüüd natuke rohkem kui pool ära teinud. Ise olen uhke ja teised kiidavad. Siis tulin tuppa, käisin dussi all, sest nägin välja nagu oleksin seal põlla peal püherdanud. Tukkusin tunnikese, tegin süüa – värsket salatit ja seene pastat. Kuna Jeni ikka veel polnud siis sõin ja toimetasin natuke internetis. Peale seda tõstsin oma tuba ringi, et oleks parem toimetada seal. Koristasin ja nüüd istume ja lobiseme Jeniga, ehkki praegusel momendil on ta telefoni otsas räägib oma emaga. Ja homme on siis ekskursiooni päev. Lahe – ootan seda juba! Fotokal aku laetud ja seljakott päikeseprillide, rahakoti ja fotokaga valmis. Homseni!

nr 20

Jessukene - täna on ikka minu jaoks palju üllatusi, esiteks täna on kolmapäev - olin ärgates nii kindel et täna alles teisipäev - vat sul lups ja näed pealkirjast tuleb välja, et olen juba 20 päeva kodumaalt eemal jessukene. :D aeg ikka lendab - varsti üllatun, et oih olen juba 200 päeva eemal olnud ja siis juba varsti olengi tagasi.
niisiis tänase kolmapäeva juurde - hommikul ärkasin, et Jeniga koos Liverpooli minna, see on natuke suurem keskus siit mitte väga kaugel, et uurida, kas ma pean omale ka nö kohaliku haigekassa reigistreeringu tegema, aga ei pea. niisiis ootasin kuni Jen oma kohtumiselt tagasi tuli. siis jõime kohvi ja sõime banaani-saia/keeksi, mis muide maitseb väga hea. ja siis tulime koju. Jen läks tööle. Jeni ema tuli siia heegelnõela võtma ja sisi istusime lobisesime ja kohvitasime temaga. Tegime plaanid reede ja esmaspäeva kohta ning siis ta läks koju tagasi. Mina tulin arvutisse. Peale mitut tundi arvutis mõtlesin, et pool tunnikest on veel valge lähen nokitsen natuke meie aias veel. siis tulin tuppa, sõin õhtust, tukastasin ja nüüd olen jälle platsis. Vaatasin üle mitme päeva jälle töökuulutusi ja saadan CV-sid. Täna otsustasin, et aitab aususest. Nimelt oli siiani mu kaaskirjas kirjas, et saan töötada ühe tööandja juures ainult kuni 6 kuud - niisiis võtsin selle ära ja vaatame, aks nad vähemalt hakkavad mu vastu huvi tundma. Siiani on nad vähemalt viisakad ja saadavad meile, et vabandame, aga te ei osutunud valituks. Ooh ja homme tuleb kohalik nö külaleht ka. Väga tore. Seal on ka igasugu pakkumisi just siia lähedale. Niiet hüvasti ausus - hakkan jälle normaalseks!!! :D
ja esimesi tõelisi Sydney metropoli muljeid saab siis ehk peale esmaspäeva! Jen pidi ka meiega kaasa tulema, niiet seega läheme esmaspäeval, sest see on Jenil vaba päev (teisipäevast ta jälle tööl). Uute muljeteni!

nr 19

Teisipäev möödus asjalikult. Hommikul tegin aias tööd, sain päris palju tehtud, siis tulin toimetasin toas, tõmbasin tolmuimejaga toad üle ja pesin nõusid, sõin lõunat. Jen tuli koju – istusime mõlemad lihtsalt vaatasime üksteisele otsa, et teeks midagi asjalikku või ei – ise ka ei tea, niisiis otsustasin, et lähen teen veel väljas tööd ja Jen tuli varsti mulle ka järgi – rapsisime siis aias, kuni vanasõna hakkaski kehtima, hooletus ees õnnetus taga – astusin ühe lollaka oksa peale, mis mul läbi sussi tuli ja minu pisikesse jallukesse augu tegi. Peale seda oli meie tööpäevaga ühel pool – läksin vanni, mõnulesin seal ja siis läksin viskasin pikali, magasin kella 9ni, tõusin üles, lugesin natuke raamatut ja tudusin edasi. Minu jalaga pole hullu midagi lahti, lihtsalt haav, mille eest nüüd natuke hoolitsema peab, sest talla all on väga hea koht, kus põletikku saada. Olen siiski elus :D ja uskuge mind – mitte keegi teine ei oleks seda oksa sealt aiast üles leidnud – nagu ikka olen osav ja täpne :D. Seega oli teisipäeval suht varajane lõpp minu jaoks.
Natukene ka minu plaanidest järgnevaks nädalaks. Reedel lähen Jeni emale korra appi ja siis lähme koos siia suht lähedale Cabramattasse, mis on rohkem nö aasialaste poolt hõivatud Sydney linnaosa. Ja nädala alguses läheme Sydney kesklinna vaatamisväärsuste tuurile. Tal õnneks hetkel puhkus ja pole palju enda ajaga peale hakata, niiet tutvustab mulle elu, kuna Jenil tänu töötamisele selleks palju aega ei ole. Ja laupäeval äkki läheme jälle Jeniga välja. Niiet elu hakkab vaikselt huvitavamaks muutuma.

nr 18

võtame jutujärje üles sealt, kus pooleli jäin. Pühapäeva õhtul veel pärast seda kui olin blogisse juba kirjutanud hakkasime Jeniga Titaanide filmi vaatama. Olen seda küll näinud, aga see on tõeliselt hea film siiski. Siis tuttu ja esmaspäeva hommikul olime asjalikud - Jenil oli vaja postkontorisse ja panka minna ja minul vaja pangakonto avada. Käisin siis kõik pangakontorid läbi ja leidsin minule kõige soodsamad tingimused olid samas pangas, mida Jengi kasutab, niiet meil nüüd ühine pank. Siis tulime koju - Jen hakkas õhtuks lasanjet ja pizzat ette valmistama ning koperdas toas, mina läksin õue. Ilm oli päikesepaisteline, niitsin muru, kuni muruniiduk alla andis ja siis hakkasin meile juurviljaaeda puhastama. Nimelt ei kujuta ma ette kui palju aastaid pole eelmine omanik seda kasutanud igatahes suur nurk meie aiast on lihtsalt rohtu täis. ja see on karm füüsiline töö - naersime just Jeniga eile, et mulle pole jõusaali liikmekaarti veel tükk aega vaja. Lubasin, et jõuluks saan selle tehtud :D ega enne vist küll mitte, aga eks vaatame, eile oli siis esimene päev ja nagu piltide pealt näha, ei edene see sugugi mingi hüperkiirusega. Eilse päeva leid sealt oli kaks lillepotti, üks konks, mida ka pildi pealt näha saab ja mingi hiigel oks, mis hirmsasti torgib. muidugi eemalt paistab ka üks tulekustuti, mis tähendab, et igaks juhuks bensiin ja tikud ei tule kõne alla, sest me ju ei tea, mis seal all veel olla võib. Panin oma elise töö pildid ka üles ja siis läks nett lolliks, niiet lisasin praegu veel mõned.
Õhtul tuli Jeni ema meile õhtusöögile ja rääkis oma puhkuse muljeid ta käis nädalavahetusel mingi sõbrannaga Sydneyst tunni aja kaugusel puhkamas. Sõime siis head lasanjet, mis paraku ei olnud siiski nii hea, kui minu emme teeb, aga oli söödav ja ega siis peale seda, kui Jeni ema ära läks jäi Marcus veel netti ja meie Jeniga läksime oma tubadesse, kes lugema, kes tuttu.
Muide kuna eluolu rubriik on väga kokku kuivama hakanud, siis oleks tore, kui seda omapoolsete küsimustega rikastaksite. Jään ootama küsimusi ja muidugi tahan teada kuidas sinul läheb? :) Nüüd kribinal krabinal õue tööle!

Nr 16 ja 17

Laupäeva kasutasin jällegi sajaga ära – tõusin kell 12, niisama koperdasime siin maja peal ringi – vihma jälle sadas, õues ka midagi teha ei saanud. Niisiis tuli aega parajaks teha, kuni sai õhtu põhilise sündmuse juurde asuda – nimelt mind viidi kodust välja. Issand kui tore, mõtlesin, et ma ei tule tükk aega enam koju, aga näed juba hommikul kell 4 olin tagasi. Nimelt käisime Jeni töökaaslaste koosviibimisel. Seal polnud küll palju rahvast, aga need kes olid, olid toredad ja sõbralikud. Niisiis seal ka põhilised pildid tehtud, mis täna üles riputasin. Meil oli seal tõesti vahva, võtsime omad joogid kaasa nagu kästud ja Marcus oli kaine rool, ehkki me polnud siit sugugi kaugel. Peo jaoks oli renditud siin lähedal olev community center, ehk siis nö kogukonna keskus, ehk siis hoone, kus tehakse igasugu koosviibimisi ja koolitusi ning üritusi. Nende üks mees-medõde on nädalavahetustel DJ ja tema siis lasi igasugust erinevat muusikat. Tantsisime ja suhtlesime inimestega – mõnus. See oli esimene õhtu, kus tõesti kuud nägin oma silmaga siramas. Mõtlesin juba, et siin polegi kuud :D. Kuna meie maja on suht augus teiste majade vahel siis vähemalt siin pole ma küll erilisi elumärke kuust näinud. Ega ma pole muidugi eriti otsinud ka. Jen otsustas siis koju tulla ja meie Marcusega läksime veel siia Marconi spordikeskusesse dringile – see on nädalavahetustel kella 4ni lahti, inimesed tulevad sinna kokku ja vaatavad sporti suurelt ekraanilt. Seal pidi ka nädalavahetustel elav muusika olema, aga meie jõudsime sinna kell 1 öösel, niiet siis ei esinenud seal enam küll kedagi. Istusime siis seal ja meie juurde tulid mingid serblased lihtsalt lobisema. Muidugi õhtu lõpuks olin sunnitud ühel neist „südame murdma“, sest ta oli nii veendunud, et ta minusse ära armus :D. No tõesti tõesti – ise oli kole kui öö. Marcus lahkus juba varem ja ma jäin nendega sinna veel lobisema ja varsti tulin ka ise koju. Õnneks see siin nii lähedal,e t polnud mingi vaev jala koju tulla – no meie aiast näeb selle maja katust kus olime. Niiet laekusin koju kell 4 ja täna hommikul ärkasin muidugi meeldiva peavaluga, sest veini juua õhtuläbi seda paraku põhjustab. Jen ja Marcus käisid mingites poodides ja siis lõunapaiku käisime selles samas pargis, millest just kirjutasin. See on tõeliselt lahe – kahjuks oli mul fotoka aku tühi, niiet see jäi koju laadima, aga ükspäev kindlasti lähen sinna rattaga sõitma siis teen ka pilte. See on tõesti ilus ja inimesed tulevad sinna peredega ja sõpruskondadega pikniku pidama ja lihtsalt ennast mõnusalt tundma. Seal on ehitatud pingid ja vetsud ja kraanikausid. Pargivaht sõidab kogu aeg ringi, vaatab, et kõik oleks ok – see on lahe. See on tõeliselt suur ala niiet eks ma siis varsti varustan teid piltidega sellest. Ünneks oli täna ilm ilus, aga kohe kui päike pilve taha läheb on ikkagi jahe. Siis tulime koju. Nüüd oleme pesu pesnud ja kuivama pannud ja nõusid pesnud. Jen läks ema kasse toitma, sest ta ema on mingi sõbrannaga viimase suvilas ja tuleb alles homme. Ega tänaseks polegi midagi uut ja huvitavat rohkem. Jenil homme veel vaba päev enne kui ta jälle tööle läheb, niiet eks me siis vaata, mis homme teeme. Uute kirjutamisteni!

nr 15

Reede möödus nagu ikka koduselt - täna õhtul lähen kindlasti välja. Muidu hakkan varsti segi minema. Eile siis koristasime ja sättisime Jeni kontoritarbeid jälle – vähemalt saime sellega ühelepoole. Õhtul jõime head punast veini ja tegime edasiseid plaane, kuhu minema peame ja mida kõike tegema. Tegin tutvust kohalike telefoni kataloogidega – päris hirmus värk. Meie Ärikataloog ja muud säärased asjad kahvatuvad kohalike tapamasinate kõrval. No Sydneys elab ainult 4 miljonit inimest niiet kaks meie Ärikataloogi on ainult inimeste isiklike telefoni numbrite jaoks ja kaks veel eraldi firmade jaoks. Päris hull – ja nad ka kasutavad neid siin. Eestis mina viskan nad kohe minema enne kui ma nad kilest lahtigi võtan, sest minu jaoks kui sind pole netis siis sind pole olemas, aga siin neil läheb veel natuke aega enne kui nad oma internetiseerumisega meie tasemele jõuavad niiet neil on neist ka abi.
Uurisin eile ka kaarti, et mis meil ümbruskonnas toimub ja leidsin, et meil peaks siin mingi lahe suur park olema kohe lähedal. Kuna juba kaks päeva meil vihmapühad, siis pole pea majast väljaski käinud, aga kui nüüd esimene ilus ilm tuleb siis lähen rattaga sõitma ja vaatan järgi selle pargi.

nr 14

Neljapäev möödus nagu ikka asjatades. Hommikul hakkasime Jeniga tema nö kontoritarbeid sorteerima. siis avastasime, et kell on sealmaal, et kui tahame oma söögiostud ära teha enne kui lapsed oma vanematega koolist kaubanduskeskustesse jõuavad siis peame minema hakkama. Ja kuna hakkas just teatud kaupade soodusostmise aeg siis käisime selles kindlas poes Coles ja ostsime omale jällegi nädala varu sööki ära. Õhtul küpsetasime shokolaadi kooki ja läksin peavaluga varakult voodisse.
Rääkides eluolu rubriigist, siis mina ei saa siia maani aru, kuidas inimesed saavad oma lapsed alati kooli ja koju viia. Küsisin selle kohta Jeni käest ja siin ongi tavaline, et vanemad ise viivad lapsed kooli, sest nii tundub asi turvalisem olema. Koolipäevad algavad 8.30 või 9.00 ja sama on muidu ka tööpäevadega, niiet inimesed klapitavad oma graafikuid ja elu. Muidugi on võimalik lapsed viia ja tuua ka nö laste päevakeskustest, kuhu saab lapse viia alates 7 või 7.30st ja siis nad kõik koos lähevad hommikuti kooli ja tuuakse kell 2.30-4.00 kui neil tunnid lõppevad sinna tagasi ja vanemad siis võtavad nad ühtul koju minnes peale. Aga vaadates kui palju vanemaid oma autodega kooli juures on tundide lõppemise ajal siis mina küll ette ei kujuta, millal nemad töötavad. Aga laste toomist ja viimist klapitatakse ka vanavanematega. Kui neid pole siis peabki päevakeskuseid kasutama. Sama on ka õhtuste trennidega. Meie maja taga on kohe suur spordikompleks ja ühtuti on lõbus vaadata, kuidas vanemad oma autodes istuvad, kuni lapsed trennis on - sest tihtipeale, ei ole mõtet tagasi koju sõita, sest siis peaks kohe hakkama tagasi tulema. Niiet vanemad istuvad oma tunni autos, lahendavad ristsõnu, loevad või teevad tööd. niiet maailm keerleb suht laste käikude ümber. Lugesin just ühest väikesest nö tsitaatide raamatust, et üks mees ütles: "mind hämmastas Ameerika puhul kõige rohkem see, kui hästi vanemad laste süna kuulasid!" no ega siin see süsteem palju alla ei jää. Kardetakse igasugu psühhopaate, mida suure rahvaarvuga riigis ja linnas ikka rohkem on kui väikses kohas. Ja ega see, et me elame eramajade rajoonis ei tähenda, et ma peaaegu ühtegi naabrit näinud oleks - niiet siin on anonüümsus täiesti olemas.

nr 13

tere kolmapäevast õhtupoolikut!
olen oma tänase päevaga tõeliselt rahul - ehkki teile pole midagi uut ja huvitavat kirjutada, aga olen saanud tänu meie tänahommikusele aktsioonile nii palju korda saata. nimelt siis hommikul jenil oli üks kohtumine ja mina läksin kaasa, et saaksime pärast kohe Jeni ema juurde minna arvutit tooma. kui juba seal olime, sõime lõunat ja jeni ema muide lubas mind kastmete meistriks õpetada. Kuna mulle igasugu soustid ja kastmed hirmsasti meeldivad, aga ma ise neid teha ei oska - issand te peaks nägema milline isegi mu hakkliha kaste harilikult välja tuleb - teised inimesed kasutaksid seda tapeediliimiks - siis jeni ema oli lahkelt nõus minust kastmemeistri tegema. Siis võtsime arvuti lahti, tõime koju, tõstsime laua õigesse kohta ja ma seadsin arvuti paika. peale seda on elu kohe ilus - arvuti on kiire suudab isegi mitut asja korraga teha ja samal ajal veel muusikat mängida - imeline. läpakas, mida enne kasutasime oli aeglane ja aeganõudev. Tänu kiirele arvutile olen suutnud osadega teist täna msnis vestelda, samal ajal muusikat kuulata ja oma meilboxi korda teinud. Nüüd õhtul olen jällegi töökuulutusi vaadanud ja CV-sid saatnud ja nüüd tuli Jen niiet hakkan temaga lobisema ja tega homse õhtuni!!!

nr 12

heihopsti,

minu tänase päeva kohta pole ka peale märksõna kodune midagi suurt öelda. Ärkasin sõin jõin hommikust ja läksin õue toimetama. Meil on super ilm - 20 kraadi ja väike tuuleiil. Tegelesin täna maja esisega. Hirmus - eelmine omanik pole üldse viitsinud aiaga tegeleda, niiet maja ääred on kõik rohtu kasvanud - rääkimata siis puude alusetest ja põõsastest. nüüd näeb meie paradiisi linnu põõsas ka ilus ja värske välja - see on see lill, mis minu akna all kasvab. isegi avastasin, et sinna ümber on kividest väike vall ehitatud ja leidsin isegi uusi õisi tulemas - lahe. Niiet müttasin väljas kuni hakkas pea pimedaks minema. Tulin tuppa jõin moccat ja siis jen ja marcus otsustasid, et nemad lähevad kinno starwarsi vaatama, millest mina sugugi huvitatud polnud, seega jäin koju, pesin nõusid, panin pesu masinast kuivama ja nüüd istun jällegi arvutis. Vahepeal sõin veel õhtust.
nüüd asun jälle töökuulutusi vaatama ja vaatan, mis veel tänase päeva jooksul korda saan netist ajada.
eluolu rubriigis kirjeldan täna seda, kuidas kohalike kommete järgi nõusid pestakse - nimelt ei ole siin nõudepesumasinad sugugi moes - seega käsitsi. Ok olen nõus, aga mina harilikult pesen ikka nõusid voolava vee all, mis siin on kirjeldamatu vee raiskamine - ehkki austraalia on saar, on siiski siin mageda vee varud piiratud, seega suviti saab siin lihtsalt vesi peaaegu otsa - seega tuleb kraanikauss vett täis lasta ja sellega kõik oma nõud ära pesta. niiet kui su taldriku või tassi peale jääb mõni nõudepesuvahendi mullike siis on kõik siiski ok - nii peabki olema. Niiet minu moodus sellega võitlemiseks, sest vett ennast ei tohi raisata, on kuivatamine - nii on võimalik vähemalt endale jätta mulje, et kõik on ilusti puhas ja korras, mida ta tegelikult ju siis lõpuks ongi. peale seda kui marcus mulle kohalikku nõudepesu tutvustas, olen siiski püüdnud oma nõud kohe peale kasutamist puhtaks pesta, sest üks tass ja taldrik voolava vee alt läbi lasta pole liiga suur "kuritegu" - vot nii on asjalood - seega teie raiskajad seal üleval nautige mis teil on ;)

nr 11

esmaspäev oli jälle arvuti ja kodutööde päev. nagu näha panin uued pildid üles ja kirjutasin blogisse oma pühapäeva tegemised. tegin selleks ajaks lõuna kui jen koju tuli ja siis toimetasime siin niisama. õhtul tundsin, et ei ikka korra päevas on vaja õue ka saada ja läksin jalutama. mõnus jalutuskäik oli siin ümbruskonnas. Tagasi tulles vaatasin ka postkasti ja ehhoo imet - ongi üks kiri ja veel suurem ime oli see, et see oli adresseeritud mulle - oi oi minu esimene kiri postkastis - ega see ei lugenud, et see oli maksumaksja number aga kiri sellegi poolest :). Eks mul on veel asju, kus ja milleks ennast registreerima pean, niiet see saab tänase päeva missiooniks. Muidu on ikka käik hästi, vaatan ja jälgin töökuulutusi ning eks ma varsti ka midagi leian.
Tänane eluolu rubriik kirjeldab söömist ja joomist. Täpselt nagu Jen mulle ütles, enne kui siia tulin, et siin võid ise täpselt valida, mida ja kuidas sööd. Nagu juba ennegi olen kirjutanud sööme meie hästi palju värsket. käime turult omale asju kokku ostmas ja üldiselt jagub seda nädalaks. Sinna juurde teeme omale riisi või pastat ja harilikult ka juurviljadega. Muidugi keetmiseks/küpsetamiseks kasutame harilikult külmutatud juurikaid. hommikuks sööme kas jogurtit või puuvilju. Lõunaks teeme kas eelmise päeva sööki soojaks või improviseerime kiirelt midagi - üldiselt näeme rohkem vaeva õhtusöögiga. kuna jen ja marcus tulevad kou nii erinevatel aegadel siis on tihti raske söögiaega klapitada. niiet vahel nagu näiteks eile õhtul sõi iga üks, mis kätte juhtus. niiet võrreldes rasvast tilkuvate grillribidega söön ma siin ikka väga kergelt.
Joon hästi palju vett ja ehkki siin pole veel väga kuum, soovitatakse siiski alati veepudelit kaasas kanda, sest just suviti saadakse palju rabandusi tänu veepuudusele organismis. Niiet ilma veepudelita ei lähe ma kuskile. Õnneks on kraanivesi joodav, seega ei kulu selle peale ka liiga palju raha. Samas on minu üheks lemmikjoogiks saanud Mocca ehk siis segu kohvist ja kakaost põhimõtteliselt. Kuna kodus tarbitakse meil lahustuvat kohvi, mis iseseisvalt on väkkkk - eriti mulle kes joob muidu üsna kanget korralikku kohvi (oh õudust ja katsu sa veel kofeiinivaba kohviga ellu jääda - hirmus!!!!) ja kakao üksi on liiga magus, siis need kaks kokku segada on väga hea jook - pisut piima ka lisaks ja nämmmmmma. aga ega ma muid hiigelmuutusi oma toidu/joogisedelis märganud polegi. no kui neid kiikse juurde tekib, eks siis annan jälle märku, aga nüüd tänaste toimetuste juurde niiet õhtuni!

nr 10

Heips,
Pühapäev oli täielik vihmapüha. Kuna väljas midagi teha ei saanud magasin kella 11ni, jõin hommikukohvi ja sõin hommikust. Selleks ajaks kui üles tõusin oli Marcuse mingi sõber Ramsey siia tulnud. See oli naljakas üle 50 aastane iraaklane. See istus ja jõi siin teed mingi 3 tundi vist. Tuli uude majja ekskursioonile. ainus kasulik asi, mille kogu päeva jooksul ära tegin oli projekteerida olemasolevate materjalide tükkidest lähtuvalt Jeni kunstituppa riiul - tõesti asjalik päev :D. siis tuli jen töölt ja joonistasime riiuli projekti korralikumalt ringi ja siis läksime juba Jeni ema juurde õhtusöögile. ehkki kalkun, mis ta küpsetas oli esimene tema elus aga see oli superhea. veetsime meeldiva õhtu lihtsalt istudes ja rääkides.
nii palju ongi mul oma pühapäevast kirjutada :D
Aga nüüd eluolu rubriik - nagu ühe pildi pealt näha, mis ma üles riputasin, siis putukad on siin hiiglaslikud. Meie maja elanik nr 4 ehk siis rohkem kui 5cm läbimõõduga ämblik elab meie pesupesemisruumis ja kuna tema jaoks on siiski veel talv siis eriti ringi ei kooserda. Suve poole peaks ta hakkama toidu nappuse puhul ka väljas käima toitu püüdmas - fuiiih - ma pole siiani temaga veel sõbraks saanud ja siiski eelistan temast ringiga mööda käia - pealegi siukesed elukad suudavad kuni kahe meetri kõrgusele hüpata niiet ma parem katsun oma teerajad tema omadest eraldada. Üldse on siin igasugused ämblikud ja muud satikad suuremad kui meil - vaata või tigusid - meie omad võiksid neile lasteks olla.
Samas on majadel kõigil lahtikäivatel ustel ja akendel putukavõrgud niiet suurem oht, et nad tuppa ronivad on siiski välistatud. Eile sain teada, et üks puu, mis meil aias kasvab on mangopuu, mis jõulude paiku peaks hakkama ka vilju kandma - eelmine aasta oli vähemalt kandnud - eks siis näeb. aga meie banaanisaaki ohustavad siinkandis elavad nahkhiired - niiet meil loomadest puudu küll ei ole.
Kui majadest rääkida, siis need pole muidugi mõeldud külmadeks ilmadeks nagu +10 kraadi. Niiet õhtuti läheb majas ikka võrdlemisi jahedaks ja selle pärast on meil magamistoas ka elektriradikad. Siin on majad ehitatud nii, et ainult kivi ja kips - soojustus materjal on vahelt ära jäetud. Niiet ega nende talvel võib päris jahe toas olla.
Head uute piltide vaatamist ja õhtuni!