nr 4

tere hilisõhtut taas,

täna on olnud üsna produktiivne päev ja lisaks kõigele tõeliselt ilus päikesepaisteline ilm. Hommikul ärkasime 10 ajal, jõime hommikukohvi verandal, sõime puuviljasalatit, mille üheks tähtsamaks komponendiks oli minu korjatud greip :) ja läksime jala Jeni ema juurde, mis on meist umbes 15 min jalutuskäigu kaugusel. võtsime sealt jalgrattad, sõitsime koju tagasi, sest mingi mehaanik pidi tulema Jeni autot vaatama. peale seda läksime poodlema. Meil oli koju asju vaja ja käisime ühtlasi ka toidupoes. Hinnad on muudel asjadel ikka kallimad kui meil aga puu ja juurviljad on odavad see on hea. nt mandariinid ja avokaadod on alla 10eek kilo. sama kehtib muude grüünede kohta. peale kokku 3 tundi poodlemist tulime koju tagasi. Jenil oli kõhutantsu trenn, kuhu pidin algselt vaatajana kaasa minema, aga olin nii väsinud, et jäin parem koju pikutama. Siis tuli Marcus töölt ja ajas mu üles, et olukorda uurida, et kus Jen on jne. Siis ajasin, ennast ka üles, pesime Marcusega nõud ära - ta õpetas mulle austraalia moodi nõusid pesema - nimelt kuna siin suviti saab kaevudest vesi põhimõtteliselt otsa, siis tuleb ka nõusid pesta vett säästval reziimil st et lased kraanikausi vett täis, nühid nõud vahule ja siis kraanikausis loputad - ei mingit jooksva vee all pesemist - minu arvates lihtsalt õudne, aga eks ma pean sellega kuidagi elama õppima :).
ja siin ma nüüd jälle olen. Jen ja Marcus läksid juba magama. Mina vaatasin veel kohalikust ajalehest töökuulutusi ja tänane programm näeb ette veel ka kohaliku migratsiooni kodulehe kuulutusi.
aga lubasin täna kohalikust liiklusest kirjutada. Oi see on päris jube. Kõik mulle siiani lapsest saadik õpetatud on, kuidas mitte auto alla jääda on ühe hetkega vetsupotist alla uhutud. Nad sõidavad valel pool teed, nad istuvad autos valel pool, nad lähevad bussi peale valel pool teed ja isegi astuvad bussi valelt poolt. Nende bussipeatused äärelinnas kus mina elan, on lihtsalt post kõnnitee ja sõidutee vahelisel murul, ei mingit putkat, ei mingit betooni ega asfaldit. lihtsalt post keset ei midagit. hull lugu.
ja asi läheb veel eriti toredaks kui sa sõidad jalgrattaga - niikuinii sa ei saa aru, kuhu see buss keset ristmikku pöörama peaks ja siis sa koperdad ka seal veel oma jalgrattaga - õnneks paistab kohe kaugele, et ma olen segaduses turist, niiet nad on viisakad ja lasevad mu läbi :)
aga katsu sa veel kaubanduskeskuse maa-aluste parklatega elada - niikuinii sõidavad nad valel pool, nooled viivad sinna kus jumal juhatab ja siis veel postide vahel slaalom - minu siiamaani hea ja vastupidav närvikava ning kabariiditunnetus tahtsid täna küll puhkusetuusikut paldiski maanteele - õudne - siuke tunne nagu pargitakse auto kohe risti kahe posti vahele kinni, aga imekombel siiski pääses mööda. ei saa mina aru, miks nad peavad asju nii keeruliselt tegema, aga nojah nad elavad ka pea-alaspidi.
Tänaseks jälle uneaeg seega kuumad tervitused kaugele!