nr 89-108

Niisiis 18. novembri õhtul istusin lennukile, et sõita Darwinisse tööle. Lennuk väljus Sydnest kell 8 õhtul, pooleteise tunni pärast jõudsime Brisbane’i kus oli vahemaandumine, et siis 5h pärast olla Darwinis. Darwin on sydneyst 2,5 tundi ajaliselt maas. Seega oli veidikene ka ajavahet, eriti andis see tunda siis kui oli vaja Sydneyga suhelda. Sõitsime mina ja mu töökaaslane Chris koos. Jõudsime Darwinisse keset ööd. Boss Joseph oli meil vastas ja viis meid majja, kus kokkuvõttes 3 nädalat elasime. Hommikul alustasime kohe töö tegemisega. Kuna Darwin on ekvaatorile ainult umbes 3000 km lähemal kui Sydney, siis ilm seal ka vastav. Kogu aeg niiske ja 35-40 kraadi sooja. Ma pole kunagi oma elus sellises koguses higistanud kui seal. Ei pea üldsegi ringi jooksma selleks et vesi lihtsalt mööda ihu alla jookseks. Kõik küsisid, et kuidas mina põhjamaalane selles kuumas vastu pean ja ainus vastus oli, et naudin ja piinlen samaaegselt. Samas oligi see kuumus supermõnus, aga piinlik astuda kliendi majja läbimärg. Samas on nad kõik kohalikud ja saavad aru miks sa selline oled. Enamustel inimestel on majas ka konditsioneer, aga paljud ajavad läbi ka lihtsalt laeventilaatoriga, mille pean aga paraku paluma neil välja lülitada, sest muidu lendab kogu tolm, mille olen kokku korjanud jälle mööda maja laiali.
Darwinis on kõik on nii erinev Sydneyst. Esiteks juba majad ise. Paljud inimesed elavad teisel korrusel nagu meie majagi oli. Esimesel korrusel on üldjuhul puhkeala, külmik kus hoitakse vett ja õlut. Darwini nö rahvusjoogid on õlu ja Coka Cola. Isegi mina, kes ma kokat ei joo hakkasin Darwinis seda jooma, sest see on jahutav ja samas selles olev suhkur annab energiat, sest söömine on täiesti teisejärguline tegevus. Söömine on alati üks mu lemmiktegevusi olnud, aga Darwinis pidin ennast füüsiliselt sundima kolm korda päevas midagigi sööma, sest muidu võid minestada või lihtsalt kuumarabanduse saada. Kui Sydneys joome kliendi majas 1-2 klaasi vett, siis Darwinis jõime vähemalt 4 klaasi, et mitte vedeliku puudusest otsi anda.
Ka inimesed ja üleüldine fiiling on Darwinis täiesti erinev Sydneyst. Ehkki inimesed käivad samamoodi tööl ning viivad ja toovad lapsi koolist ning teevad kõiki samasuguseid toimetusi nagu siingi, aga kogu õhkkond on kuidagi puhkamise ja suvitamise meeleoluline. Inimesed on oluliselt lõõgastunumad kui Sydneys. Palju on selles „süüdi“ ka loomulikult ilm, sest 35 kraadises niiskes kuumuses ei olegi kuidagi võimalik kiirustada ja stressata.
Ilm ongi põhiline Darwini võlu: päeval on 35-40 kraadi päikesepaistelist niisket kuumust, kui sajab siis ikka kallab alla ja samas on ka hetki, kus ükski tuuleiil ei liigu, ümberringi on pime ning meeletu vaikus ja kauguses näed elektritormi, ehk siis on lihtsalt äike. Taevas vilgub mitu tundi järjest, aga ei ole vihma ega müristamist. On muidugi ka korralikke äikesetorme koos müristamise ja vihmaga aga elektritorme on rohkem. Eelmise teisipäeva õhtul hakkas sadama, mille peale mina ja Nicole otsustasime vihma dušši võtta (sellest ka pildid). See oli lahe – 2 minutiga saavad riided ja sa ise läbimärjaks. Nicole isegi pesi ühes maja nurgas, kus vesi tõeliselt alla ladistas oma juukseid – shampooniga ja puha :D. Kogu õhk on nii niiske, et masinast tulnud riided kuivavad nööri peal vähemalt ööpäeva. Kõigil on Darwinis kuivati, sest muidu ei ole võimalik oma asju päris kuivaks saadagi ja kui pead asjad kappi panema, siis ma ei taha ette kujutadagi, kuidas see kapp varsti haiseb. Mina kuivatasin oma riideid nööri peal, aga kohe kui tagasi jõudsin pesin kogu kohvritäie riideid siin läbi, panin õue kuivama ja nüüdseks on kõik ilusti kuiv ning ära pandud.
Töö ise oli lahe. Nagu teate müün Kirby tolmuimejaid. Süsteem töötab nii, et lähen kliendi majja, näitan, kuidas nende praegune tolmuimeja ei tee üldse oma tööd, teen oma demonstratsiooni ja siis nad saavad Kirby omale osta. Hull lugu töötada Darwinis oli ainult sellega, et Kirbyt on kõige lihtsam müüa kui majas on vaip, aga Darwinis oli hea kui inimestel oli vähemalt mingi väike vaibakenegi. Aga pole hullu töö saab ikka tehtud. Äraksime hommikuti kell 8. 9.30 oli väljasõit ja tagasi koju jõudsime kell 22-23. Siis hakkasime alles õhtusööki tegema, niiet magama saime ikka alles kell 1-2 öösel. Seega päevad olid pikad aga kõik oli lahe. Töö ja lõbu käisid ikka käsikäes. Näiteks piltidel mis üles panin on meie kurikuulus kookospähkli avamine. Tegime parasjagu ühe poisiga nimega Oak ustele koputamist, kui ühe nurga peal tulid teise tiimi liikmed Kim ja Amy meile vastu kookospähkliga. Kim oli leidnud kookospähkli ja tema eluülesanne selleks hetkeks oli see kookospähkel lahti saada. Darwinis nimelt on kookospalmid meie õuna- või pirnipuude asemel. Niisiis tegime pausi ja vaadates kuidas Kim kookospähkliga maadleb olime kõik kõhud kõveras. Teel tööle ja koju laulsime mikrobussis/autos. Muidugi kõik naljad ja omavahelised võistlused, et veel rohkem pingutada ja tööd paremini teha. Aga ega naeruta neid pikki päevi poleks ka üle elanud.
Alates 29. novembrist käisime ka klubitamas, sest töötamise lõpetasime 30. november niiet rohkem vabadust ja pohmelli saab põdeda voodis lamades, mitte kuumuses demonstratsioone tehes. Kuna nagu juba öeldud kogu linnas suur puhkuse meeleolu, siis ka ööklubides iga jumala päev nädalas inimesed pidutsevad. Ainus tõeline defitsiit olid ilusad poisid. Oleks siis, et mina ainus, kes ilusaid poisse ei näe, et minu maitsel on midagi viga – ooh ei kõik teised tüdrukud kurtsid sama mure üle. Darwinis võiks lausa elada – ilm super, mererand, fiiling – aga võta näpust – ilusaid poisse pole – järelikult jääb ära. Sõites tagasi Sydney poole oli kohe märgata kuidas poisid ilusamaks muutusid, mida rohkem lõunasse jõudsime.
Nagu öeldud lõpetasime töö tegemise 30. november. Järgmised 5 päeva möödusid selleks, et tiimi juhid saaksid kõik paberimajandused lõpetatud Darwinis ja reedel 5. detsember õhtul kell 8 hakkasime tagasi Sydneysse sõitma. Meie meeskond oli 8 inimest ja 2 autot. 8-st inimesest 6 olid roolimisvõimelised ja 2 lihtsalt reisijad. Google andmetel on reis Darwinist Sydneysse 3926km – eks meie reis umbes sellisesse suurusjärku jääma pidi. Uhkusega võin öelda, et üle 1/4 sellest teest roolisin mina. Mina sõitsin Barkley Homesteadist Mt. Isasse (400 km) ja järgmisel päeval Bourke-ist läbi Dubbo Blue Mountains-ini (ca 700km). See oli super praktiseerimine vasakpoolse liiklusega harjumiseks. Mt Isa ja Dubbo kant on super ilusad – teed viivad üle küngaste ja küngaste vahelt. Nimelt austraalias ei ole mägesid siin on ainult künkad :D. Kogu sõit kestis meil ca 52h jutti, mina olin kodus pühapäeva 7. detsembri keskööks. Vahepeal tegime ainult tankimise peatuseid. Aga kogu reis oli lahe. Isegi kõrb, kus peale pisikeste puude ja suure hulga tühjuse pole midagi vaadata, on minu kui pisikese eestimaa tütre jaoks superlahe. Sadade kilomeetrite viisi tühjust, ees laiub ainult pikk sirge tee ja ei mingit asustust, peale kängurude. Meil läks õnnelikult, ehkki pimedas suutsime kolm känguru alla ajada ei juhtunud auto, ega meiega midagi tõsist. Nimelt kängurud ei ole just kõige targemad loomad ja nähes öösel valgust, ehk siis auto tulesid, hakkavad nad selle poole jooksma, mitte tuledest eemale. Seega on öösiti sõita siiski suht ohtlik. Aga lõpp hea kõik hea.
Kogu see reis oli super õppetund, sest ehkki meil oli põhimõtteliselt 3 juhti auto kohta, siis laupäeva öösel oli kõige raskem osa meie reisist. Avastasime kell 22 õhtul, et me pole juba tunde midagi söönud. Ja kõigil kõhud tühjad. Ok – järgmisest peatusest võtame midagi. Bensiinijaam järgmises linnas oli kinni, ainult automaat tankla, mis austraalias paraku pole nii levinud ja populaarsed kui meil eestis. Ja väiksemates linnades pannakse tanklad ca kell 22-23 kinni, sest seal keegi ei liigu öösiti. Niisiis vähemalt saime tangitud. Kell oli umbes 12 öösel selleks ajaks. Selles linnas kõik kohad kinni ja süüa ei saa, hea küll sõidame järgmisse, ainult ca 100 km. Ka järgmises linnas on kõik kinni. Järgmine koht on järgmise 100 km pärast ja ka seal on kõik kinni. Lõpuks saime süüa ja juua ja tankida alles kell 6 hommikul – see oli kõige raskem punkt kogu reisi jooksul. Hommikul siis ammutasime uut jõudu ja sõit jätkus. Kell 11 olime Bourke-is ja sealt istusin mina rooli. Kogu pühapäevase päeva siis põhimõtteliselt sõitsin mina. Kuni olime 180 km sydneyst, Blue Mountainsis. Siis oli juba pimedaks läinud ja olin veits vässu, niiet vahetasime ja meie põhiline autojuht tõi meid ilusti Sydneysse.
Niiet kolme nädala jooksul on muljeid igasuguseid aga kokkuvõttes olid need 3 väga väga väga lahedat nädalat!!!!

nr 69 kuni 89

Pühapäev nautisin oma viimast töötut päeva. Magasime suurema osa päevast maha. Lugesin raamatut. Loen hetkel Maasai pisaraid ja see nii hea raamat et täitsa lõpp, ei saa üldse käest ära panna. Kahjuks pole seda eesti keeles välja antud, aga ehk jõuab aeg ka sinnamaale. Igatahes minu soovitus sellele raamatule. Õhtul läksin itaallasega dringile ja jõudsin koju alles hilja. Kohe tuttu, sest homme suur päev.
Esmaspäev 27. oktoober hakkas siis minu treeningnädal. Töötan nüüd firmas, mis müüb Kirby tolmuimejaid. Need on need imemasinad, mis tantsivad laulavad ja teevad kukerpalle ning maksavad palju. Ja ehkki eestis on seda raske teha, siis siin on see suht lihtne. Sain oma esimese müügi juba teisel töönädalal. Esimene nädal oli treening ja peale seda oleme töötanud. Päevad on pikad – lahkun hommikul kell 9 ja jõuan tagasi koju 10 või 11 õhtul. Sellepärast pole kahjuks ka arvutisse jõudnud ega blogi kirjutada saanud. Olen kogu aeg kas tööl või magan. Esimesed kaks nädalat olin nõmeda mänedzeriga ja ei sujunud suurt midagi aga viimase nädala olen suures tiimis olnud ja seal oli elu lõbus ja tore. Töö ajal teeme tööd ja vabal ajal on hullult lõbus. Eile küsis meie kontori suur boss, et kas tahan hirmsasti tööd teha ja ennast soojas ilmas küpsetada. Vastasin jaa, seega täna õhtul sõidan Darwinisse, mis on põhja-austraalias. Seal peaks hullult soe ilm olema ja pikad tööpäevad. Niiet olen kaks nädalat ära. Kui ikka mõne arvuti ligi satun siis kirjutan, aga kui ei siis annan endast märku kohe kui tagasi olen.
Niiet head esimest reisi Sydneyst väljapoole Reelika!!!! :D

nr 64 ja 65

Reede oli tegus ja tore päev. Kõige suurem uudis, mida te kõik seal ootate – MUL ON NÜÜD TÖÖ!!! Aga kõigest lähemalt omal ajal. Veetsin reedese päeva netis, kodutöödega ja aias. Valmistasin aeda ette laupäevaseks hoogtööpäevakuks. Õhtul panime mulle lokirullid pähe, et mind laupäevaks ilusaks teha. Nagu ikka lokirullidega on mega ebamugav magada, aga ilu nõuab ohvreid.
Laupäeva hommikune äratus oli varajane nagu ikka. Tõusin kell 7 üles ja sõitsin ise autoga tööle koristama. Käisin oma lokirullidega tööl niiet te võite arvata kui tore kõikidel klientidel oli, kes juhuslikult sel päeval sinna sisse sadasid. Ainult üks naine, kes sinna tuli arvas, et mul lahe soeng. :D Tegin oma tiiru peale ja tulin koju. Nii kui maha istusin helistas Marcus, et tal ununes mingi tööriista kott tööle ja tal seda vaja, et äkki läheksin tooksin ära. No see oli juba teine tiir autoga ja kiita ei tohi, aga sain hästi hakkama. Keegi ei vihanudki mind väga tee peal – vähemalt suutsid nad seda hästi varjata. :D aga sellegipoolest on ebanormaalne keerata valesse ritta.
Koju jõudes ootas Ellen mind juba ja tegime veidi aiandustööd. Kuna siin umbrohi sellise kiirusega kasvab siis otsustasime, et otse maha ei istuta midagi vaid kõik mis vaja paneme pottidesse ja ülejäänud aia katame selle mingi musta materjaliga, mis umbrohu seal all lihtsalt ära tapab. Mõeldud tehtud.
Siis keetsin kupakardulaid ja Jeni koju jõudes hakkasime neid sööma. Kuna ühtegi paremat ideed polnud, siis otsustasingi tõelise laisa eestlase sööki teha – kupakardulad, heeringas, must leib, sibul ja hapukoor. Mu elukaaslased väga kiitsid.
Õhtul läksin ühe austraallase Nathaniga Sydney linna pubisse. Tore pubi oli erinevate soppide ja ruumidega. See Nathan oli seal millalgi töötanud. Ja mõnus soe õhtu oli niiet peale pubi jalutasime veel tiiru ja siis koju.

nr 61 ja 62 ja 63

Teisipäev oli kodune ja rahulik.
Kolmapäev tegime Elleniga meie aias tööd. Pakkisime kogu minu aiast kokku korjatud umbrohu kottidesse, et see Elleni aeda kompostiks viia.
Neljapäev oli samuti kodune.
Täiendan kui Jen koju jõuab ja meelde mulle tuletab, mida ma tegin :D.

nr 59 ja 60

Pühapäev oli välja puhkamiseks ja õmblemiseks. Õhtul käisin kinos vaatamas filmi, my best friends girl, mis oli väga lahe iseenesest. See oli mu siinne esimene kinoskäik. Muidu kino ikka nagu meilgi, aga siin ei anta sulle rea ja koha numbrit käid ja kakled ise parimate istekohtade pärast :D.
Esmaspäev on täielik laisklemise päev olnud välja arvatud meie esimene kõhutantsu trenn Jeniga. Nimelt hakkasid meil tänasest kõhutantsu tunnid. Täna õpetati meile põhilisi asju tund möödus väga kiiresti ja tegelikult oli väga lõbus. Õpetaja kiitis, et mul kohe super kõhutantsu puusad ja liiguvad ka hästi niiet uueks karjääriks valin kõhuga tantsimise :D.

nr 56 ja 57 ja 58

Neljapäev käisin poes. Siis istusin arvutis ja tukkusin veidi. Siis oli pannkoogi isu niiet küpsetasin pannkooke. Need olid suht ka meie õhtusöögiks, sest midagi muud me teha ei viitsinud. Marcus tuli koju ja sõi ja palus, et ma homme uuesti teeks, sest need pidavat maitsema nagu vanaema tehtud kodus. Maasika moosi ja piimaga olid need tõesti nagu kodus :D.
Reedel toimetasin kodus, tegin teise portsu pannkooke nagu tellitud ja õhtul tõime omale aasia sööki koju ja sõime laksat, aasia supp, mu viimase aja üks lemmikuid ja hiidkrevette. Mõnulesime ja õppisime inglise keelt sõnastikust – isegi Jeni jaoks oli, mida õppida. Kõige naljakam on see, et Jeni nimi päriselt on Jenny, mis tähendab veduri kraanat või eeslit, niiet meil oli mille üle naerda.
Laupäev oli keeruline ja teguderohke. Hommikul käisin tööintervjuul, tänu millele see nädal tööle ei saanud minna ja nad muidugi avastasid ka alles reede ühtu, et nojah las ta tuleb see nädal ka – no tere hommikust. Siis läksime Fairfieldi muuseumisse kunstipäevale, see oli lahe. Jen tegi ka seal ka oma mingit tööd ja lihtsalt oli mõnus päev otsa väljas istuda. Ilm oli super ja seal olid uruguai ja sudaani tantsijad ja pakuti süüa juua ning inimesed istusid ja tegid oma maale ning kunsti. Muuseumis sees oli puutöö näitus, see oli tõeliselt kift. Siis tulime koju ja hakkasime Jeniga mu kleiti õmblema. Õhtul tuli Jeni ema meile siia külla, tegime süüa ja sõime kolmekesi õhtust. Marcus oli linnas mingite oma sõprade juures. Peale seda läks Jeni ema tööle ja meie Jeniga Marconi klubisse Kuuba festivalile. Mõne aja pärast tuli Jen koju tagasi, sest Marcus oli koju jõudnud ja mina jäin veel sinna. Sain tuttavaks väga lahedate poola ja uruguai tüdrukutega. Pidime nendega mingi aeg koos välja minema :D. Tantsisime ennast tühjaks ja siis koju kotile.

nr 53 ja 54 ja 55

Esmaspäev ärkasin üles, jõin oma hommikukohvi, istusin arvutis ja siis käisin ühel sekretäri töövestlusel. Tegemist transpordifirmaga ja olgu etteruttavalt öeldud, et vastuse saan alles esmaspäeval heal juhul. Tunne on positiivne, aga ei tea kuidas läks. Siis käisime Jeniga poes ja kohvitamas, peale mida tulime koju ja toimetasime siin. õhtuks tegime omale pizzat ja veetsime aega arvutis.
Teisipäev oli vihmane ja seega kodune. Toimetasin siin, tegin arvutis asju meie õue peal oli täielik ookean, nagu vist ennegi maininud olen asume teiste majade vahel ja täiesti augus. Tegin ka pilte, eks riputan needki üles varsti. Lisaks kõigele muule, millega olen pidanud siin harjuma jalutas tänu suurele vihmale meie aias ringi kilpkonn. Päris elusuuruses hingav ja liigutav kilpkonn. Kui sellest Marcusele rääkisin ja pilte näitasin, siis ta oli nii õnnetu, et ma seda looma kinni ei püüdnud – lapsepõlv tuli meelde, tal olevat kunagi lapsena kilpkonn olnud :D. Õhtusöögiks tegin kana ja riisi ja ülejäänud õhtu olin arvutis.
Kolmapäev ärkasin hommikul üles, toimetasin siin, pesin pesu ja nõusid ja siis läksin Jeni emale appi aiatöödele. Veetsin seal suurema osa päevast tegime aiatöid, lobisesime ja siis lõpuks sõime lõunat. Siis tuli Jen mulle järgi tõi mind koju. Sõin ja käisin dussi all ja õhtul läksin Bankstowni kohtingule – hea oli iseseisvalt ringi liigelda ühistranspordiga, kellestki sõltumata. Seekord tegemist Fidzi saarelt pärit poisiga. Niiet tutvume erinevatele kultuuridega.

nr 52

Pühapäev oli põhiliselt kultuurne. Peale hommikukohvi ja –sööki käisime Jeniga Fairfieldi linnamuuseumis. See on tore eramajja ehitatud muuseum, kus oli parajasti põhiliseks näituseks – kuidas inimesed Austraaliasse tulid laevadega peale II maailmasõda. See oli tõesti huvitav. Siia tuldi laevadega kahte peamist teed pidi – läbi suessi kanali või siis ümber aafrika. Seal räägiti kuidas nö turistiklassis olid lihtsalt voodid üksteise kõrval, ei mingit privaatsust ega midagi. Naised oma ruumis, mehed oma ruumis. Sõit siia kestis umbes 3 kuud. Naljakas mõelda, et nüüd 50-60 aastat hiljem kestab sõit siia ainult 24h ja ikka me hädaldame. Lennukitega hakati siia üldse tulema 1970. Niiet see oli hariv, kuna Jeniga ennast sinna peaaegu unustasime, siis seal olid kolm umbes 70 aastast+käibekas meest, muuseumivahid, kes iga kord kui meid nägid imestasid – „te ikka veel siin?“. Peale näituse olid seal ka sellised majamuuseumi moodi ruumid, mis ei näinudki meie omadest nii erinevad välja. No mis neil seal ikka nii erinevat näha olekski – ikka inimesed magasid voodis ja tegid pliidil süüa ja istusid tooli peal. Pliidil muidugi puudus soe müür, sest kokkuvõttes, mida sa siin selles kliimas nii väga ikka kütad. Aga muuseumil on ilus aed ja üldse väga mõnusa fiilinguga koht. Siis käisime hollandi poes (nö eurooplaste paradiis, kus saab koduseid asju – no mina sealt küll midagi nii lahedat ei leinud). Ainus mida sealt ostsin oli heeringa konserve. Proovisin ühte ja täitsa meie räim tomatis :D. Siis proovisin esimest korda elus KFC – Ketucky Fried Chicken, mis on samasugune kiirtoidu koht nagu McDonald’s, aga no burger ikka burger, lihtsalt tahtsin ära proovida, sest see siin sama popp nagu Mäkk. Tulime koju, mõnulesime niisama, siis tulid Marcuse mingid sõbrad vahepeal siia ja jõime kohvi ja lobisesime. Õhtul käisin veel itaallasega pizzat söömas ja siis mõned dringid ja koju kotile.

nr 50 ja 51

Reede oli aias toimetamise päev. Niitsin muru, mis hakkas juba heinamaad meenutama. Kuna minu viimasel muru niitmisel meie masin jälle lolliks läks, siis Jen tõi oma ema juurest teise masina. Väike suts enne seda, kui kogu aed oleks täiesti valmis olnud sai muidugi bensiin otsa. Hakkasin mina siis mööda territooriumi bensu otsima, sest ma tean, et eelmine kord oli meil kanister ja sinna jäi veel sisse ka. No mida ei ole seda ei ole. Mis hiljem välja tuli – Marcus oli „kogemata“ selle kanistri Jeni ema juurde viinud, niiet kokkuvõttes on meie juures kaks muruniidukit ja Jeni ema juures kolm bensiinikanistrit. Nii tore – jumala eest, et keegi kummalgi pool midagi muruga teha ei saaks :D. Niisiis lõppes mu aiatööde päev varem kui arvata oli. Siis tuli Jen koju, sõime lõunat ja õhtul läksin itaallasega Mounties klubisse õhtust sööma ja peale seda Marconi klubisse dringile. Jõudsin vastu hommikut koju ja laupäevane äratus oli juba kell 6. Kuna ka Marcusel oli tööpäev, aga ta pidi enne kusagilt minema mingit materjali tooma, siis lahkusime kodust juba kell pool 7. Tõime ta materjali ära ja siis tegime ühes hommikusöögi kohas kohvitades veel aega parajaks, sest seal laos, kus ta käis ei läinudki nii palju aega kui ta kartnud oli. Niisiis kohvitasime ja siis läksime tööle. Mina koristasin ja Marcus tegi siis oma asju. Marcus lahkus minust pool tundi varem, sest pidi kusagile minema. Mina läksin bussi peale ja tulin koju. Sõin lõunat, pikutasin, kuna polnud just väga palju öösel maganud ja siis hakkasin õhtuks juurvilja suppi keetma. Jen ja Marcus tulid ka koju, sõime õhtust, tegime „vaikse tunni“ ja siis läksid tüdrukud Marconi klubisse Kuuba festivalile. Seal iga laupäeva õhtu kogu oktoober mingi erinev kuuba muusikat viljelev bänd ja esinejad. Kokkuvõttes oli meil väga väga lõbus – jõime kuuba auks rummi koolaga ja naersime ning suhtlesime terve õhtu. Kuna me Jeniga mõlemad pikad ja ega me siis ilma kontsakingadeta saa välja minna siis paistame hästi silma. Seal me siis olime kaks telemasti pisikeste itaallaste ja muude loomade vahel :D. Vähemalt vaade showle oli hea. Pildid meist enne välja minemist ka juba üleval. Kell pool 3 otsustasime parem kadumistrikki teha ja tulime koju tuttu :).

nr 48 ja 49

Kolmapäev oli meeldivalt rahulik. Hommikul käisin shoppamas, niiet jõudsin koju alles kell 13. Planeeritud suurest aiatööde päevast ei tulnud küll midagi suurt välja, aga selle eest toimetasin toas ja tegin süüa. Nii head pasta bologneset pole ma tükk aega teha suutnud. Peale seda natukene ikka toimetasin õues ka ja siis tuppa. Marcus tuli koju – istusime ja lobisesime temaga. Kui ta mu bologneset maitses siis ütles, et see peaagu seljanka maitsega, mis juhuslikult on tema lemmiksupp :D. Ei teadnudki kohe, kas see oli hea märk :D. Aga kõigile õnneks maitses. Jen tuli ka õhtul töölt ja sõi ja kiitis.
Neljapäev oli rahulikult kodune – ärkasin alles kell 12, saatsin arvutis CV-sid ja koristasin toas, kuni Jen töölt tuli. Siis sõime lõunat ja Jen läks pikutama ja mina aeda tööle. Olin aias kuni kella poole 6ni ja siis hakkasin ennast sättima, et lähme Jeni ema juurde õhtust sööma, aga kuna ta oli avastasnud, et tal ahi ei tööta, siis Jen tõi ta koos lasanje ja salatiga siia. Küpsetasime siin toidu valmis ja nautisime mõnusat õhtusööki. Peale seda Marcus läks Ellenit koju viima ja meie Jeniga lihtsalt mõnulesime ning siis tuttu.

nr 47

Teisipäev on suures osas arvutis möödunud. Hommikul ärkasime Jeniga, jõime kohvi ja lobisesime, siis tema hakkas oma ema mingite kapiustega toimetama ja mina istusin arvutisse. Siis sõime lõunat ja Jen läks tööle. Mina pesin nõud. Nõude hunniku järgi oli meil vist küll eile 5 käiguline õhtusöök 10-le. Niisiis toimetasin siin niisama ja jälle tagasi arvutisse. Kuna nagu öeldud oli meil esmaspäev üleosariigiline vaba päev siis ka post ei liikunud. Sain täna kätte oma vanaema saadetud kommid ja shokolaadid. Aitähh selle üllatuspaki eest! Pralinee maitseb täna eriti hästi :D. Nüüd panen veel pildid ja blogi sissekirjutused netti üles ja siis voodisse raamatut lugema. Olen siin hakanud inglise keeles lugema ja käsil juba kolmas raamat sellest ajast peale kui siis jõudsin. Mõjub mu keelele hästi. Esimene raamat oli väga „austraalia keeles“ – vahepeal oli raskusi mõnede mõistete arusaamisega, aga Jen siis selgitas mulle, kus vaja. Hea näide inglise ja austraalia keele vahel on järgmine lause, mis tähendab täpselt ühte ja seda sama – „grillime täna pealelõunal tüdrukutega“:
Inglise keel: „Let’s have a barbeque with the girls this afternoon.“
Austraalia keel: „Let’s ha’ a barbie with sheilas the’ arvo“
Niiet edu mulle keeleõpingutel!

nr 45 ja 46

Kuna alles hommikul koju jõusdin, siis pühapäevane päev läks suhteliselt raisku. Meil oli kollektiivne laisklemise päev. Päev otsa liikusime ainult voodite ja diivani vahet. Õhtul Marcus läks linna oma mingite tuttavatega kokku saama ja meie Jeniga töötasime mu kleidi kallal – meie tempot arvestades peaksime jõuluks mu sünnipäevakingituse valmis saama. Aga pole hullu, küll ta lõpuks valmib! Ja mõte on ju see mis loeb. Ja see saab tõesti eriline sünnipäevakingitus olema, sest ma ei teagi, et mulle oleks kleit nö selga õmmeldud.
Esmaspäeval, siis ikka veel vabal päeval ärkasime hommikul 9 ajal, jõime oma hommikukohvid ja läksime oktoberfestile. See on siin pikaajaline traditsioon – Jen ütles, et nii kaua kui tema mäletab, on nad seal perega alati käinud. See on nagu festival ikka, lastele atraktsioonid, issidele-emmedele saksa õlu ja euroopa suupisted/söögid ja niisama ostuputkad. Niisiis sõime saia vorsti ja happukapsaga ja jõime saksa õlut peale. Siin on see rohkem saksa ja austria kultuuri pidu, mitte ainult joomaläbu. Kuna olime seal viimasel päeval siis ikka bänd meile saksa šlaagerid mängis ja oma õllekannu saime kätte (pildid ka üleval) niiet meie jaoks oli selle aastasel Oktoberfestil käidud. Tulime koju, mina hakkasin grilli jaoks salateid ette valmistama ja Jen läks oma emaga poodi, et aidata tal mingit liiva tuua. Siis grillisime lihasid ja juurvilju ning Jeni ema tuli ka siia õhtust sööma. Peale seda läksin veel itaallasega dringile ja siis jällegi koju!

nr 43 ja 44

Oi oi oi - kui palju mina ajast maha olen jäänud! Täna on ainult teisipäev ja mina juba kirjutan eelmise reede kohta :D.
Reedel siis meeldiva pohmelliga üles ja hakkasin netist oma õnnesoove kainema peaga üle lugema. Õnnitlusi tuli veel minu jaoks neljapäeva hiliste õhtutundideni, sest teil seal oli ju alles päev. Päeval istusin netis, muljetasin eilsest päevast ja kirjutasin blogi. Õhtul käisin veel eelmine õhtu kohatud iraaklase Tonyga linnas Darling Harbouris selles kasiinos kus nädal varemgi ja siis varakult koju ja tuttu.
Laupäev algas minu jaoks liiga vara hommikul nimelt juba kell pool 7. Laupäev oli minu jaoks esimene tööpäev siin riigis!!!!! Nimelt käisin Marcuse tööjuures koristamas. Ei midagi suurt ja uhket aga väike taskuraha – sularaha otse peo peale. Nimelt töötab Marcus keevitusaparaate müüvas ja parandavas firmas. Neil on pood ja töökoda umbes 200 ruutmeetrit. Niisiis võtsin tolmu, pühkisin ja pesin põrandat. Marcuse ülemus Frank jäi mu tööga väga rahule ja tahab, et me see nädal jälle läheksin. Niiet väike tööots on juba olemas, nüüd tuleb ülejäänud nädal ära täita. Peale seda käisin poes ja ostsin igasugu vajalikku kraami, et nädalavahetusel grillida. Muidugi oma lemmikuid – ribisid, lambaliha, kana ja vorstikesi, salatimaterjali jms. Tulin koju, panin lihad marineerima ja sättisin ennast valmis, et õhtul itaallase Michaeliga jällegi Darling Harbourisse õhtusöögile minna. Kuna esmaspäev oli töölispüha, ehk vaba päev siis oli pikk nädalavahetus ja seega igasugu üritusi üle linna toimumas. Darling Harbouris, kohe selle restorani rõdu all oli üks lava ladina-ameerika festivalist. Niiet sõime õhtust ja nautisime ladina-ameerikat. Peale seda veel Marconi klubisse ja siis koju. Hiljem tuli veel sitsiillane Joey, korjas mu peale ja läksime tema sõprade juurde. Seal oli lihtsalt seltskondlik istumine ja sain austraalia keelt harjutada. Täitsa lõpp – olin nii kindel, et olen inglise keeles päris hea, aga kui ikka kohalikud oma pooli sõnu söövat laiska inglise keelt räägivad, olen nagu puuga pähe saanud :D. Lõpuks jõudsin sealt koju kell pool 7 hommikul. Lisaks pikale nädalavahetusele ja tihedale ajakavale keerati meil siin laupäeva öösel kella – oleme nüüd teist veel tunni aja võrra eespool ja kui teie järgmine kuu veel tunni meist maha jääte siis saab ajavaheks 9 tundi. Ma ei saa aru, miks see tobe kellakeeramine mind igal pool maailmas jälitab – see on kõige nõmedam teema üldse.

NR 42 - 02.10.2008!!!!

Neljapäev, 02 oktoober 2008, olen nüüd jällegi numbri võrra targem ja ilusam ja kogenum ja õnnelikum :). Esimene, kes mulle õnne soovis, kohe minu kella 12-st, oli mu kallis issi. Nii nunnu oli temaga telefonis rääkida. Peale meeldivat und ärkasin üles ja varsti tuli kuller, kes mulle pere poolt tõi korvi kõikvõimaliku näksiga. Tänud! Minu pealelõunal kui eesti üles ärkas hakkasid tulema meilid, smsid ja tervitused kõikvõimalikes portaalides. Üks lahedamaid fakte minu jaoks kogu selle asja juures oli see, et ma pole kunagi oma sünnipäeva 30 kraadises soojas pidanud, helesinine taevas ja päikesepaiste – super! Jen tuli töölt kell pool 4 siis istusime lobisesime ja olin veel netis ja siis oli aeg minna õhtust sööma. Käisime Mounties klubis, mis meist umbes 10 min sõidu kaugusel. Väga lahe klubi oli, aga kahjuks ei tohtinud seal pilte teha niiet paar pilti, mis mul eilsest päevast on – on kodused. Aga ega seal midagi suurt pildistada polnudki. Käisime ilusas restos söömas ja peale seda teises kohvikus samas majas kohvi joomas. Marcus oli oma asjadega nii hõivatud, et tema ei saanudki meiega ühineda. Niiet olime mina, Jen ja Ellen. Võõral maal võõrad kombed – kui meil on kombeks, et kui mina, kui sünnipäevalaps kutsun inimesed restosse sööma, siis mina maksan, aga siin on nii, et igaüks maksab enda eest ja sünnipäeva lapse arve jagatakse omavahel ära. See on nende jaoks päev, kus sünnipäevalast poputatakse – no mis mul selle vastu olla saaks :D. Niisiis sõime ja kohvitasime ja lobisesime ning kokkuvõttes oli meil väga tore. Viisime Jeni ema koju, tulime poest läbi, ostsime koju veini ja hakkasime veini jooma. Jeni ema kinkis mulle rannarätiku, mis näeb välja nagu austraalia lipp. Sain veel korra eelmisel nädalal kohatud sitsiillasega kokku, kes tuli mulle õnne soovima ja lobisema natukeseks ja siis võtsin veel õnnitlusi netis vastu ja lõpuks läksin tuttu! Kokkuvõttes oli sünnipäev väga rahvusvaheline ja täis meeldivaid üllatusõnnesoove!! Tänan kõiki, kellel meeles oli ja eks hakkan ka personaalseid tänusõnu saatma, neile kellele pole seda veel teha jõudnud! Tänud, mu maailma parim pere ja maailma kallimad sõbrad! Olete mulle väga tähtsad, olenemata sellest, kus teie või mina parasjagu olen!

nr 40 ja 41

Teisipäeva hommikust saadik tegelesin oma kleidiga – kõigepealt tuli välja lõigata tükid, mis veel lõikamata ja siis tegeleda traageldamisega. Peale väikeste kodutööde nagu veidi koristamist ja nõudepesu ega ma muud suurt teha jõudnudki. Õhtul istusime Jeniga ja lobisesime, kuni Marcus netti kasutas ja siis läks Jen magama ja mina istusin kuni kella 2ni netis.
Kolmapäev kulus põhiliselt minu uue kleidi traageldamisele ja õmblemisele. Hommikul ärkasime varakult ja hakkasime sebima Jeniga. Õmblesime kuni Jen pidi kodust mõneks tunniks ära minema ja sinnamaale see jäigi. Kahjuks siis ette ruttavalt öeldes me ei jõudnud Jeni sünnipäeva kinki mulle ehk uut kleiti õigeks ajaks valmis. Siis käisin itaallasega pizzat söömas ja veini joomas ja jõudsin jällegi hilisel tunnil koju.

nr 39

Esmaspäev oli jällegi asjalik. Hommikul tõusin üles, toimetasime Jeniga siin niisama ja siis läksime kangapoodi. Ostsime kõik vajaliku, et mulle sünnipäevaks uus kleit teha. Viimasel ajal on kleidi üritusi nii palju, et mu kahest kaasavõetud kleidist jääb väheseks, niiet peab hakkama uusi õmblema. Niisiis tulime koju, sõime, tegime väikse uinaku ja hakkasime kleiti ette valmistama. Lõikasime lõikeid ja materjali ning olime loovad kuni oli juba viimane aeg magama minna. Nagu näha pole ma juba tükk aega saanud muude toimetuste kõrvalt aega arvutis olla, mis tuleb jällegi heaks teha :D.

nr 36 ja 37 ja 38

Reedene hommik hakkas Marcuse sõbra Ramsey külaskäiguga, kes tuli siia ühte arvutit tooma. Esimesed unised 5 minutit lobisesin temaga. Kohe kui ta läinud oli ärkas Jen. Tegime oma uutesse suurtesse blondiinide tassidesse kohvi ja istusime õue ilusat ilma nautima. Lobisesime ja siis Jen hakkas ennast tööle sättima. Mina istusin veel natuke aega arvutis ja läksin õue toimetama. Kõigepealt tegin veidike umbrohutõrjet ja siis niitsin muru, kuni meie muruniiduk otsustas jälle mu pihta karjuma hakata. Niiet Marcus saab jälle muruniidukit parandada. Peale seda sättisin ennast valmis ja läksin eelmisel nädalal kohatud itaallasega välja. Käisime linnas Darling Harbouris ilusas restoranis õhtust söömas, peale seda jalutamas ja siis superilusas mitmekordses ja lahedas kasiinos veel veini joomas. Peale seda oli aeg koju tulla. Hommikul ärkasin meeldivas pohmellis. Marcus ja tema sõber Ramsey hakkasid minu aiast väljavisatud ja kokku korjatud rohtu minema viima, sest seda oli ikka komposti tegemiseks liiga palju ja pealegi pole meil veel komposti kohtagi välja mõeldud niiet pidi sodist aias lahti saama. Jen läks kell 2 tööle, istusime veel marcuse ja ramseyga ja kohvitasime ning peale seda läksid nad Jeni ema aeda objektile ja mina magasin veel natuke, et peavalu üle läheks. Tõusin sellesama itaallase telefonikõne peale, kes istuvat Marconi klubis ja ootavat mind. Niisiis läksin sinna jõime mõned dringid ja meiega ühines üks tema sõber, kes üles kasvanud ja kogu elu elanud siin aga kellel on Sitsiilia taust. Lõpuks otsustas itaallane, et tema läheb koju ja meie jäime sinna veel tema sõbraga lobisema. Päris lahe inimene oli, kuni siis klubi hakati kinni panema – jalutasin koju ja läksin tuttu.
Pühapäev oli eelnenud päevadele vastupidiselt jällegi kodune ja toimekas ja rahulik. Koristasin, pesin pesu, tegin õhtusöögiks kartuliputru ja hakkliha kastet. Palju õnne mulle – esimest korda mu hakklihakaste nägi päris normaalne välja – ei olnudki nagu tapeediliim. Sõime Jeni ja Marcuse õhtust – nemad käisid vahepeal veel kinos ja hommikupoole shopingus. Ja siis mõnulesime niisama kuni oli aeg tuttu minna.

nr 35

Neljapäev oli nii laisk kui asjalik. Hommikul mõnulesin niisama. Selleks ajaks kui Jen töö lõpetas läksin kaubanduskeskusesse, kus Jeniga kokku sain. Jõime ühe Gloria Jeansi kohvi ja asusime shoppama. mina ostsin omale 2 toppi ja mõlemad ostsime omale uued suured kohvitassid - kirjaga "Caution: Blonde thinking" - Ettevaatust: Blond mõtleb. Tahtsin omale mingit ilusat kleiti, aga polnud hetkel midagi sobivat. Niisiis tuli Marcus meile peale shoppamist järgi ja tulime koju. Vedelesime pool tundi niisama ja läksime Jeni ema juurde õhtusöögile. Ta tegi oma viimase puhkusepäeva puhul imehead lihapallide ja oliividega pastat, värsket salatit ja magustoiduks oli puuviljasalat. Tegime, ka pilte, mis juba üles riputatud. Siis tulime koju - hängisime netis ja siis tuttu!!!

nr 32 ja 33 ja 34

Nüüd sii on aeg kolm päeva kokku võtta. Olen lihtsalt laisk olnud ja mitte kirjutanud, ega need päevad ülikiired olnud polegi. Esmaspäeval toimetasin siis sellega et nädalavahetuse pildid ja muljed üles saaks peale selle oli võrdlemisi laisk päev. muudkui magasin ja lugesin ja aitasin natuke Jeni tema asjade organiseerimisel. Õhtul helistas mu pisike itaallane, et mind kohvile kutsuda, aga ma ei viitsinud isegi Marconisse minna. Selleks oleks pidanud ennast ilusaks tegema ja muud jamad. Ei läinud. Suurimad uudised püha- ja esmaspäevast on, et meie hiigelsuur ämblik suri lõpuks pühapäeval. Kuna lahkamist pole toimunud, siis ei tea kas nälga või vanadusse. Nüüd ta vedeleb meie sügavkülmas, sest Marcus tahab teda konserveerima hakata. Hull peast - aga mis sa teed kui kiiks on - vähemalt ei pea mina ei Marcuse ega selle konserveeritud ämblikuga ühes toas elama. ja muidugi kuna loodus tühja kohta ei salli, siis leidis Jen esmaspäeval, et nüüd on täeisti õige aeg Väike Alice Elleni juurest meile kolida. Jumal tänatud, et mu isa pole kunagi meil lubanud omale kassi võtta - jube tüütud olevused on nad - eriti kui neid on just uude kohta kolitud ja nad ei saa aru mis nendega toimub. P.S ei midagi isiklikku kassiomanike vastu. Lihtsalt ünneks sain jälle aru, et ma ei ole kodulooma inimene.
Niisiis teisipäev oli juba hulka asjalikum. Ärkasin üles, Ellen tuli siia vaatama kuidas Alice ennast tunneb ja kohvitasime temaga. Peale seda printisin oma uhke CV välja ja viisin selle ühte siin lähedal asuvasse ehituskaupade poodi. Eks siis näha ole kas nad mind tahavad või olen ma jälle liiga andekas. peale seda läksin jeni ema juurde. Jen tuli ka sinna ja aitasime tema emal ühe kapi teise kohta tõsta. Jõime tassi kohvi, käisime poes ja tulime koju süüa tegema. Eilne menüü oli spagetid ja bolonese kaste ja värske salat. Peale seda mõnulesime niisama ja olin arvutis.
Täna kolmapäeval lubasin Ellenile appi minna. Kuna tal puhkus saab läbi ülehomme, aga ta pole ikka veel aias jõudnud suurt midagi teha, siis käisin tal abis, ega mul midagi targemat ka just teha polnud. Enne veel kui läksin panin oma toa seinale mõned värviproovid, niiet varsti hakkab mu tuba digimuutuma. meil plaanis mu tuba üle värvida ja veidi mõnusamaks muuta.
istusime peale töö tegemist Elleni ja lobisesime kuni pimedani ja siis tulin koju. Sõin õhtust ja nüüd olen jällegi arvutis.

nr 30 ja 31

Laupäeva hommikul oli Jen tööl, mina tõusin üles ja tokerdasin siin niisama. Siis helistas Jen, et lähme täna Cronulla randa, mis on üks Marcuse lemmikrandu. Sõit sinna meie juurest on umbes tund aega ehkki see on lihtsalt teine Sydney linnaosa. Rand oli ilus, aga mulle isiklikult meeldib siiski Manly rohkem. Vedelesime seal mõnda aega, mina käisin mööda veepiiri jalutamas ja sisi läksime ühte aasia toidukohta laksat sööma. Laksa on põhimõtteliselt vedel kaste, mis lihtsalt maitseb hästi. Kuna õhtu oli soe otsustasime seda pargipingil süüa. Peale seda läksime Gloria Jeansi kohvi jooma ja varsti ühinesid meiega ühed Marcuse tuttavad nö kasu-vanavanemad. Ehk üks vanem abielupaar, kellega nad kunagi tänaval tuttavaks said ja kuna kõik saksast pärit, siis avastasid üksteist. Ajasime nendega juttu. Nad olid just paar aastat tagasi käinud Moskvas, St. Peterburis ja Tallinnas ja Helsingis niiet meil oli millest rääkida.
Peale kohvitamist läks Marcus nendega jutustama ja meie Jeniga läksime ranna lähedale baari kokteile jooma. Siis tuli Marcus meie juurde tagasi ja sõitsime kodukanti. Kuna midagi targemat teha polnud ja ma ei tahtnud küll veel koduseinte vahele tulla – läksin Marconi klubisse. Istusin seal ja jõin drinki kui minu juurde astusid kaks lühikest itaallast, vanad kui maakera aga üks oli päris tore. Niiet istusin seal ja lobisesin nendega. Siis läksime veel ühte teise klubisse Cabramattas, mis samasugune vabaaja koht nagu Marconi, aga seal oli vähemalt laupäeva õhtu puhul disko, niiet midagigi elavamat. Nii me siis astusime sinna sisse mina pikk blond telemast ja kaks õlani itaallast mind turvamas :D. See pidi tõeliselt naljakas vaatepilt olema. Istusime seal, isegi keerutasime jalga ja kell 2 kui seal pidu otsa sai tulime tagasi Marconi klubi juurde. Üks itaallane läks minema ja teine (normaalsem) tassis mu veelkord sisse kohvi jooma. Ja siis oli aeg koju tulla. Leppisime kokku, et ta näitab mulle reedel kesklinnas parimaid pidutsemiskohti.
Pühapäev algas juba võrdlemisi vara, sest tahtsime Manly randa uuesti minna. Tee peal viisime Jeni ema juba oma sõbranna Ulla juurde ja lubasime sealt rannast tulles uuesti läbi minna. Sõitsime üle Harbour Bridge ja ilm oli super ilus. Kõigepealt sõitsime Manly beachi poolsaare tippu, selle koha nimi on North Head (põhjatipp), kust avaneb super vaade Sydneyle. Jõime seal ühe kohvi ja nautisime vaadet. Siis mäe otsast jälle alla. Manly beachi seda osa kus eelmine kord turnimas käisime nimetatakse Shelley beachiks. Läksime sinna, mina viskasin ennast päikesekätte siruli seni kuni Jen ja Marcus mäe/künka otsas turnimas käisid. Võiksin juba olla neegerpruun, kui siin päevitamine nii ohtlik poleks. Ma ei tea enam, kas olen juba rääkinud, aga austraalia kohal laiub suur osooni auk ja nahavähi tekkeks pole siin palju vaja. Seega ei tohi siin ilma päevituskreemita isegi aknast välja vaadata. Seega ei ole mul ka erilisi jälgi päikese võtmisest. Aga siis tulid Jen ja Marcus oma ringkäigult tagasi ja me läksime Ulla juurde. Ulla on ka taanlane ja tema mees Tony maltalt pärit. Neil on neli last – kõik umbes minust aasta kuni 5 vanemad. Aga kõik olid väga toredad. Osalesin esimest korda kohalikul grillimisel. Gaasi grillil tehti vorstikesi ja kana ja maisi. Fooliumis küpsetatud maisitõlvik oli tõesti väga hea. Istusime seal peaaegu kuni kella 8ni ja siis tulime koju. Istusin veel arvutis ja siis tuttu.

nr 29

Reede oli toimekas. minu esimene hommikune äratus oli kell 5. Marcusel oli vaja töö auto tööle viia ja mina sõitsin esimest korda siis siin maal autoga. Mina olin teise autoga tal sabas ja polnudki väga hull. muidugi katsusin kogu aeg endale korrata, et tuleb võimalikult paremale tee poolele hoida ja lõpuks sain ikkagi edukalt hakkama. Siis tõi Marcus mu koju tagasi ja läksin uuesti magama. Tal oli vaja mingeid asju nii vara ajada. Nende autol automaat käigukast niiet see mulle natuke harjumatu ja siis veel valel pool teed sõita - ooh. aga siis sain aru, et automaat oli antud hetkel hea, sest sain liiklusele keskenduda, mitte käike otsida vale käega :D. Vasak jalg tõmbles küll kui oli vaja pidurdama hakata, aga õnneks sain enne aru, et sellega pole midagi peale hakata kui midagi vajutanud oleks. Niiet nüüd julgen ka valel pool teed sõita :).
Oma teisel hommikul sel päeval toimetasin arvutis. Siis tegin süüa - riisi, juurvilju, värsket salatit ja isegi mu kaste meenutas täiesti kastet. Siis tuli Jen koju sõime ja mina läksin välja meie äsjaostetud oksakääre katsetama. toimetasin õues ja siis läksin veel jalutama - mõnus soe õhtu oli. Tulin koju tagasi ja istusime Jeniga veel ja ajasime juttu. Siis voodisse raamatut lugema ja tuttu.

nr 28

Neljapäev oli nii kodune kui ka poodides käimise päev. Hommikul koristasin oma tuba - pesin oma voodi- ja ihupesu. koristasin kööki, pesin verandaukse ära, mis kogu oma keerukuses võttis mingi tund aega, sest sääsevõrgu puhastamine oli kõige aeganõudvam ja arvatavasti pole keegi seda vähemalt mitu aastat pesnud. Jen ja tema on selle maja ametlikud omanikud. Nad ostsid selle maja selle aasta alguses aga sisse sai siia kolida alles mõned päevad enne minu saabumist. Endine omanik elas siin siiamaale sees ja üüris nendelt maja. sellepärast ongi nii palju nö suuri töid mida teha, sest Jen ja Marcus pole neid seni teha lihtsalt jõudnud. Ja maja ja aed on käest ära lastud olnud umbes 4 aastat, kui selle eelmine omanik oma naisest lahutas ja peale seda väga katki on olnud.
Siis tuli Jen töölt ja läksime K-marti, sest Jenil oli vaja pühapäevaks kingitus osta nimelt tema ema heal sõbrannal on 55. sünnipäev, niiet pühapäeval läheme sinna. Siis ostsime koju juurikaid, käisime ehitusmaterjalid poes, ostsime minu toa värvimiseks proovipotsikud ja tulime koju. Sõime õhtust ja läksime suht ka magama kohe.

nr 26 ja 27

No kui esmaspäev oli emotsiooniderikas päev, siis teisipäev ja kolmapäev on jälle kodusemad ja vaiksemad.
Teisipäeva hommikul hakkasin kohe esmaspäevaseid pilte ja muljeid netti üles riputama. Jeni ema tuli siia Jeniga asju ajama, nieit hoidsin ennast arvutisse jalust ära. Siis toimetasin siin niisama – tegin õhtusöögi ja kui Marcus koju jõudis ehitasime minu tuppa lõpuks riiuli. Jen tuli töölt ja arutasime veel natuke minu toa remondi/värskenduskuuri värvide üle ja läksime magama.
Kolmapäev hakkas sellega, et olin just üles tõusnud ja esimese kohvi joonud, kui Jen Gloria Jeansi capuchinoga kohale jõudis. Siis ajasime natuke juttu ja kuna väljas oli kahtlaelt pilvine siis läksin välja aeda tööle, aga ünneks ei hakanudki vihma sadama ja sain aia peaaegu valmis – rohimise poole pealt. Nüüd vaja veel korralikult aed läbi kaevata ja siis saab külviga tegelema hakata :D. Tuppa tulin alles kella 4 ajal ja hakkasin süüa tegema. Tegin cous cous’i ja juurvilja-tuunikala kastet. Väga hea tuli välja. Marcus tuli koju – aitasin tal netist mingit infot otsida, käisin dussi all ja läksin voodisse pikali, sest mul oli kahtlaselt külm. Ja sinna ma siis ununesingi kuni täna hommikuni. Nüüd asjalikuks ja jälle õhtuni!

nr 24 ja 25

Pühapäev nagu tavaliselt oli laisklemise päev. Ei teinud midagi tarka, istusin arvutis, ilm oli imelik, vahepeal sadas ja vahepeal paistis päike. Väljas midagi teha ei saanud ja toas midagi teha ei olnud. Niisiis vedelesin niisama – vahepeal käisin poes ja siis tegin süüa ning sellega oligi kogu mu päeva asjalikkus lõppenud. Õhtul läksin suht vara voodisse, sest esmaspäev on ju ekskursiooni päev.
Päev 25, ehk ekskursiooni päev Sydney kesklinna algas juba kell 7 kui üles tõusime, sättisime end valmis, tegime võileivad kaasa ja läksime Jeni ema juurde. Siis sõitsime autoga Cabramattasse, jätsime auto sinna ja sõitsime roninga Circular Quay peatusesse, mis on nii rongi, bussi kui ka paatide peatus. Pealegi on see suht ooperimaja lähedal. Vaatasime, et meie paadini Manly’sse on veel 20 minutit aega, niiet läksime võtsime jäätiseputkast nimetusega Royal Copenhagen (kuninglik Kopenhaagen) oma jäätised, mida pildipeal ka sööme ja suundusime paati. Sõitsime umbes pool tundi praami peal ja jõudsime Manlysse. See on nö jõukamate linnaosa Sydneys, mis asub poolsaarel, mida ümbritsevad imeilusad helesinise veega rannad. Jalutasime seal mööda rannaäärt ja jõudsime ühe kivikalju juurde (vt ka pilti), sinna kalju peale olid väga lahedad astmed tehtud, et saaks sinna ringi peale teha ja vaadata sealt avanevat ilusat vaadet. Niisiis turnisime seal. Jõudsime tagasi alla ja otsustasime, et nüüd on aeg kala ja tsipse (fish and chips) süüa. See oli siis minu elu ametlik esimene fish&chips . Polnud seal nii head midagi – tavaline paneeritud valge kala ja mitte kõige paremad friikad – aga no kui juba värskeõhu mürgitus on kõhu väga tühjaks teinud, siis maitses seegi väga hästi. Mu väikevenna vist elakski ainult Manly rannas, sest seal on konstantne tuul ja ideaalne ilm lohetamiseks.
Siis läksime uuesti praami peale ja sõitsime linna tagasi. Kuna Syndey on vee ääres siis kesklinnas on veeliiklus väga tihe – Jen tuli koju tagasi, sest tal oli kõhutantsu trenn ja meie jäime Elleniga veel kesklinna. Sõitsime veel ühe tiiru ühe paadiga, mis käis väikestes sadamates ja siis võtsime teise paadi, mis viis meid Roosi lahe peatusse (Rose Bay). Kuna meil oli päevapilet – siis võisime nii palju praamide, busside ja rongidega ringi sõita kui ise tahtsime. Sõitsime Rose Baysse peaaegu päikeseloojangu ajal. Siis otsustasime, et tuleme sealt tagasi bussiga, järgmine suund Kings Crossi, mis on ka üks linnaosa ja sealt edasi rongiga Bondi linnaossa. Raudteejaamast bussiga Bondi randa. See oli imeilus, muidu oli pime, aga täiskuu paistis, ilm oli soe, lained lõid vastu randa ja istusime lihtsalt liivale ja jõime topsikese veini, mis meil kaasas käis. Lõpp-mõnus.
Siis istusime bussi peale, mis meid kohe sinna samasse Circular Quay’sse viis, kus sõitsime rongiga pea-raudteejaama ja sealt järgmise rongiga koju. Jen tuli meile Cabramatta rongijaama vastu ja kell oli juba pool 10, niiet oli pikk, toimekas ja mõnus päev.
Tegime muidugi mustmiljon pilti ooperimajast ja ka Manly rannast. Koju jõudes olin nii väsinud, et kukkusin kohe jalapealt. Võin öelda, et 15. september 2008 armusin mina Sydneysse. See on nii mõnus linn, ehkki ta on hiigelsuur, no seal elab ainult 4 miljonit inimest, aga tegelikult on see lihtne ja sõbralik. Sain eile väga palju aimu, kuidas seal üksi ringi liigelda ja see pole üldse keeruline. Ma arvan, et siin meie väikeses linnaosas on oluliselt lihtsam segadusse sattuda ja eksida kui seal, kus kõik sildid näitavad täpselt mida tegema peab või kuhu minema. Superilus ja mõnus.

nr 23

Laupäev oli jällegi kodune päev. Tõusin üles, jõin kohvi ja läksin jällegi aeda tööle. Töötasin paar tundi, aga 30 kraadises kuumuses pole see just kõige lihtsam. Kogu aeg vesi voolab ja on väga soe. Jõudsin jälle tuppa nagu mutimullahunnik. Käisin dussi all ja kuna olin päikesest arvatavasti omale peavalu saanud, siis tukkusin natuke. Jõudsin just värske salati valmis kui Jen töölt koju jõudis ja sõime siis lõunat. Siis istusime netti ja lobisesime niisama, kuni Jen läks ema juurde kasse toitma, sest Ellen on jälle kusagil sõbranna juures. Siis ta otsustas, et on liiga väsinud, et tagasi tulla ja meie Marcusega otsustasime lõpuks ometi selle riiuli Jeni kunstituppa ehitada. Pildid ka sellest ehitusest. Lõpetasime vist kella poole 2 paiku – siis mõtlesime, et oleme ühe jäätise ära teeninud, niiet sõime veel jäätist, lobisesime ja läksime magama.

nr 22

Ekskursiooni päev kujunes täielikuks ekskursioonipäevaks. Hommikul ärkasin juba kell pool 9, jõin esimese kohvi ja võtsin paar ampsu hommikusöögiks. Läksin jala Jeni ema Elleni juurde. Aitasin tal paari riiulit tõsta, jõime kohvi ja jalutasime bussipeatusesse. Nägime paari bussi minema sõitmas, niiet pidime ca 20 min järgmist ootama. Samal ajal oli bussipeatuse paviljoni – lahe seal oli isegi katusealune – vanast reklaamist puhastamas üks Zimbabwe (Aafrika) naine, kes kõigi ootuste vastaselt oli võrdlemisi heledanahaline ja täiesti siniste silmadega. Väga tore naisterahvas oli. Rääkis kogu oma päritolu ka meile ära, aga kuna see nii keeruline ja rahvusvaheline oli, siis ainsad nimetused mis meelde jäid oli Inglismaa ja Holland. Ise oli ta sündinud Sambias niiet väga kirju värk. Ta võttis siis vanad reklaamid maha ja kas te saate aru, siis värvitakse kõik putkad nii tihti üle kui vaja. Kui on mingid grafitid näiteks siis kohe võtab see inimene autost värvipoti ja rulli välja ja kukub udjama. Niisiis oli tore tmaga vestelda, sest meil läks ootamine lõbusamalt ja temal töötegemine. Pärast kui juba bussis istusime oli ta jõudnud järgmise putka juurde ja lehvitas meile sealt .
Niisiis sõitsime bussiga Cabramattasse. Jalutasime seal kaubandustänavatel ringi. Kuna kummalgi meil polnud erilisi ja kindlaid ostusoove, siis lihtsalt tutvusime olukorraga. Ma pole kunagi näinud nii suurt valikut väikeste tüdrukute erinevaid kleite – ükskõik mis värvi, ükskõik mis tegumoega ja seinade viisi. Põhiliselt koosneski kaubandus söögist, puuviljadest (kuna need nö aasialastele siis pooli asju ma polnud elusees näinudki rääkimata sellest, et ma oskaks neid millekski kasutada), mereelukatest, valmisriietest ja kangastest. Oli ka kingi ja elektroonikat, aga võrreldes esimestega siiski vähem. Tänavatel kuulis pigem tundmatuid aasia keeli, kui inglise keelt. Valisime siis lõpuks ühe väikese restorani ja sõime lõunat. Olime hiina ja vietnami restoranis ja proovisime igasuguseid imelikke asju. Näiteks kanajalad (mitte tiivad ega kintsud vaid jalad), krevetid mingi naljaka nuudlikattega, kreveti pelmeenid ja tavalised suverullid (või kevadrullid), mis olid tõesti head. Ja magustoiduks sõime naljakat munakuklit, mis oli tõesti hea. See oli kultuurielamus. Ehkki olime ikka ju veel Sydneys aga tunne oli nagu oleks kusagile hiina või vietnami sattunud.
Siis otsustas Ellen, et näitab mulle veel ühte linnaosa siin suht lähedal Fairfieldi. Sõitsime rongiga sinna. Rongid on nagu rongid ikka, aga kahekordsed – muidu puhtad ja ilusad. Jalutasime seal ringi ja esimene tähelepanek, mida Ellenile ütlesin, oli et lahe on jälle inglise keelt kuulda. Siis läksime ühte kohvikusse kohvi jooma ja siis Ellen näitas ühte kaubanduskeskust, et kui shopata tahan siis tean kuhu tulla. Kõige parem oli see, et ilm oli lihtsalt super. +25 kraadi ja päike paistis.
Jõudsime tagasi ja läksime veel Elleni lähedalt ühest klubist läbi, mis on samasugune spordi ja vabaaja klubi nagu Marconi meie maja taga. Võtsime seal veel ühe dringi ja läksime Elleni juurde. Jen oli sinna läinud peale tööd ja siis ajasime juttu. Jõime veel ühe kohvi ja siis tulime Jeniga koju. Tee peal arutasime, et kumbki meist ei viitsi õhtusööki tegema hakata, niiet läksime Marconisse sööma. Seal mitu restorani. Läksime itaalia restorani ja sõime üle tüki aja parimat pastat üldse. Marcus jäi koju – tal oli oma uue ja popi arvutiga liiga lõbus, et meiega ühineda. Siis sõime magustoitu veel all nö spordivaatamise saalis ja tulime koju. Kokkuvõttes oli tõeliselt mõnus päev kodust väljas.

nr 21

Neljapäev on möödunud asjalikult. Ärkasin, jõin kohvi, käisin tunnikese jalgrattaga sõitmas siin ümbruskonnas. Tulin koju, sõin hommikust. Läksin õue päikese kätte aeda toimetama ja sain jälle suure hulga tööd tehtud. Arvan, et olen nüüd natuke rohkem kui pool ära teinud. Ise olen uhke ja teised kiidavad. Siis tulin tuppa, käisin dussi all, sest nägin välja nagu oleksin seal põlla peal püherdanud. Tukkusin tunnikese, tegin süüa – värsket salatit ja seene pastat. Kuna Jeni ikka veel polnud siis sõin ja toimetasin natuke internetis. Peale seda tõstsin oma tuba ringi, et oleks parem toimetada seal. Koristasin ja nüüd istume ja lobiseme Jeniga, ehkki praegusel momendil on ta telefoni otsas räägib oma emaga. Ja homme on siis ekskursiooni päev. Lahe – ootan seda juba! Fotokal aku laetud ja seljakott päikeseprillide, rahakoti ja fotokaga valmis. Homseni!

nr 20

Jessukene - täna on ikka minu jaoks palju üllatusi, esiteks täna on kolmapäev - olin ärgates nii kindel et täna alles teisipäev - vat sul lups ja näed pealkirjast tuleb välja, et olen juba 20 päeva kodumaalt eemal jessukene. :D aeg ikka lendab - varsti üllatun, et oih olen juba 200 päeva eemal olnud ja siis juba varsti olengi tagasi.
niisiis tänase kolmapäeva juurde - hommikul ärkasin, et Jeniga koos Liverpooli minna, see on natuke suurem keskus siit mitte väga kaugel, et uurida, kas ma pean omale ka nö kohaliku haigekassa reigistreeringu tegema, aga ei pea. niisiis ootasin kuni Jen oma kohtumiselt tagasi tuli. siis jõime kohvi ja sõime banaani-saia/keeksi, mis muide maitseb väga hea. ja siis tulime koju. Jen läks tööle. Jeni ema tuli siia heegelnõela võtma ja sisi istusime lobisesime ja kohvitasime temaga. Tegime plaanid reede ja esmaspäeva kohta ning siis ta läks koju tagasi. Mina tulin arvutisse. Peale mitut tundi arvutis mõtlesin, et pool tunnikest on veel valge lähen nokitsen natuke meie aias veel. siis tulin tuppa, sõin õhtust, tukastasin ja nüüd olen jälle platsis. Vaatasin üle mitme päeva jälle töökuulutusi ja saadan CV-sid. Täna otsustasin, et aitab aususest. Nimelt oli siiani mu kaaskirjas kirjas, et saan töötada ühe tööandja juures ainult kuni 6 kuud - niisiis võtsin selle ära ja vaatame, aks nad vähemalt hakkavad mu vastu huvi tundma. Siiani on nad vähemalt viisakad ja saadavad meile, et vabandame, aga te ei osutunud valituks. Ooh ja homme tuleb kohalik nö külaleht ka. Väga tore. Seal on ka igasugu pakkumisi just siia lähedale. Niiet hüvasti ausus - hakkan jälle normaalseks!!! :D
ja esimesi tõelisi Sydney metropoli muljeid saab siis ehk peale esmaspäeva! Jen pidi ka meiega kaasa tulema, niiet seega läheme esmaspäeval, sest see on Jenil vaba päev (teisipäevast ta jälle tööl). Uute muljeteni!

nr 19

Teisipäev möödus asjalikult. Hommikul tegin aias tööd, sain päris palju tehtud, siis tulin toimetasin toas, tõmbasin tolmuimejaga toad üle ja pesin nõusid, sõin lõunat. Jen tuli koju – istusime mõlemad lihtsalt vaatasime üksteisele otsa, et teeks midagi asjalikku või ei – ise ka ei tea, niisiis otsustasin, et lähen teen veel väljas tööd ja Jen tuli varsti mulle ka järgi – rapsisime siis aias, kuni vanasõna hakkaski kehtima, hooletus ees õnnetus taga – astusin ühe lollaka oksa peale, mis mul läbi sussi tuli ja minu pisikesse jallukesse augu tegi. Peale seda oli meie tööpäevaga ühel pool – läksin vanni, mõnulesin seal ja siis läksin viskasin pikali, magasin kella 9ni, tõusin üles, lugesin natuke raamatut ja tudusin edasi. Minu jalaga pole hullu midagi lahti, lihtsalt haav, mille eest nüüd natuke hoolitsema peab, sest talla all on väga hea koht, kus põletikku saada. Olen siiski elus :D ja uskuge mind – mitte keegi teine ei oleks seda oksa sealt aiast üles leidnud – nagu ikka olen osav ja täpne :D. Seega oli teisipäeval suht varajane lõpp minu jaoks.
Natukene ka minu plaanidest järgnevaks nädalaks. Reedel lähen Jeni emale korra appi ja siis lähme koos siia suht lähedale Cabramattasse, mis on rohkem nö aasialaste poolt hõivatud Sydney linnaosa. Ja nädala alguses läheme Sydney kesklinna vaatamisväärsuste tuurile. Tal õnneks hetkel puhkus ja pole palju enda ajaga peale hakata, niiet tutvustab mulle elu, kuna Jenil tänu töötamisele selleks palju aega ei ole. Ja laupäeval äkki läheme jälle Jeniga välja. Niiet elu hakkab vaikselt huvitavamaks muutuma.

nr 18

võtame jutujärje üles sealt, kus pooleli jäin. Pühapäeva õhtul veel pärast seda kui olin blogisse juba kirjutanud hakkasime Jeniga Titaanide filmi vaatama. Olen seda küll näinud, aga see on tõeliselt hea film siiski. Siis tuttu ja esmaspäeva hommikul olime asjalikud - Jenil oli vaja postkontorisse ja panka minna ja minul vaja pangakonto avada. Käisin siis kõik pangakontorid läbi ja leidsin minule kõige soodsamad tingimused olid samas pangas, mida Jengi kasutab, niiet meil nüüd ühine pank. Siis tulime koju - Jen hakkas õhtuks lasanjet ja pizzat ette valmistama ning koperdas toas, mina läksin õue. Ilm oli päikesepaisteline, niitsin muru, kuni muruniiduk alla andis ja siis hakkasin meile juurviljaaeda puhastama. Nimelt ei kujuta ma ette kui palju aastaid pole eelmine omanik seda kasutanud igatahes suur nurk meie aiast on lihtsalt rohtu täis. ja see on karm füüsiline töö - naersime just Jeniga eile, et mulle pole jõusaali liikmekaarti veel tükk aega vaja. Lubasin, et jõuluks saan selle tehtud :D ega enne vist küll mitte, aga eks vaatame, eile oli siis esimene päev ja nagu piltide pealt näha, ei edene see sugugi mingi hüperkiirusega. Eilse päeva leid sealt oli kaks lillepotti, üks konks, mida ka pildi pealt näha saab ja mingi hiigel oks, mis hirmsasti torgib. muidugi eemalt paistab ka üks tulekustuti, mis tähendab, et igaks juhuks bensiin ja tikud ei tule kõne alla, sest me ju ei tea, mis seal all veel olla võib. Panin oma elise töö pildid ka üles ja siis läks nett lolliks, niiet lisasin praegu veel mõned.
Õhtul tuli Jeni ema meile õhtusöögile ja rääkis oma puhkuse muljeid ta käis nädalavahetusel mingi sõbrannaga Sydneyst tunni aja kaugusel puhkamas. Sõime siis head lasanjet, mis paraku ei olnud siiski nii hea, kui minu emme teeb, aga oli söödav ja ega siis peale seda, kui Jeni ema ära läks jäi Marcus veel netti ja meie Jeniga läksime oma tubadesse, kes lugema, kes tuttu.
Muide kuna eluolu rubriik on väga kokku kuivama hakanud, siis oleks tore, kui seda omapoolsete küsimustega rikastaksite. Jään ootama küsimusi ja muidugi tahan teada kuidas sinul läheb? :) Nüüd kribinal krabinal õue tööle!

Nr 16 ja 17

Laupäeva kasutasin jällegi sajaga ära – tõusin kell 12, niisama koperdasime siin maja peal ringi – vihma jälle sadas, õues ka midagi teha ei saanud. Niisiis tuli aega parajaks teha, kuni sai õhtu põhilise sündmuse juurde asuda – nimelt mind viidi kodust välja. Issand kui tore, mõtlesin, et ma ei tule tükk aega enam koju, aga näed juba hommikul kell 4 olin tagasi. Nimelt käisime Jeni töökaaslaste koosviibimisel. Seal polnud küll palju rahvast, aga need kes olid, olid toredad ja sõbralikud. Niisiis seal ka põhilised pildid tehtud, mis täna üles riputasin. Meil oli seal tõesti vahva, võtsime omad joogid kaasa nagu kästud ja Marcus oli kaine rool, ehkki me polnud siit sugugi kaugel. Peo jaoks oli renditud siin lähedal olev community center, ehk siis nö kogukonna keskus, ehk siis hoone, kus tehakse igasugu koosviibimisi ja koolitusi ning üritusi. Nende üks mees-medõde on nädalavahetustel DJ ja tema siis lasi igasugust erinevat muusikat. Tantsisime ja suhtlesime inimestega – mõnus. See oli esimene õhtu, kus tõesti kuud nägin oma silmaga siramas. Mõtlesin juba, et siin polegi kuud :D. Kuna meie maja on suht augus teiste majade vahel siis vähemalt siin pole ma küll erilisi elumärke kuust näinud. Ega ma pole muidugi eriti otsinud ka. Jen otsustas siis koju tulla ja meie Marcusega läksime veel siia Marconi spordikeskusesse dringile – see on nädalavahetustel kella 4ni lahti, inimesed tulevad sinna kokku ja vaatavad sporti suurelt ekraanilt. Seal pidi ka nädalavahetustel elav muusika olema, aga meie jõudsime sinna kell 1 öösel, niiet siis ei esinenud seal enam küll kedagi. Istusime siis seal ja meie juurde tulid mingid serblased lihtsalt lobisema. Muidugi õhtu lõpuks olin sunnitud ühel neist „südame murdma“, sest ta oli nii veendunud, et ta minusse ära armus :D. No tõesti tõesti – ise oli kole kui öö. Marcus lahkus juba varem ja ma jäin nendega sinna veel lobisema ja varsti tulin ka ise koju. Õnneks see siin nii lähedal,e t polnud mingi vaev jala koju tulla – no meie aiast näeb selle maja katust kus olime. Niiet laekusin koju kell 4 ja täna hommikul ärkasin muidugi meeldiva peavaluga, sest veini juua õhtuläbi seda paraku põhjustab. Jen ja Marcus käisid mingites poodides ja siis lõunapaiku käisime selles samas pargis, millest just kirjutasin. See on tõeliselt lahe – kahjuks oli mul fotoka aku tühi, niiet see jäi koju laadima, aga ükspäev kindlasti lähen sinna rattaga sõitma siis teen ka pilte. See on tõesti ilus ja inimesed tulevad sinna peredega ja sõpruskondadega pikniku pidama ja lihtsalt ennast mõnusalt tundma. Seal on ehitatud pingid ja vetsud ja kraanikausid. Pargivaht sõidab kogu aeg ringi, vaatab, et kõik oleks ok – see on lahe. See on tõeliselt suur ala niiet eks ma siis varsti varustan teid piltidega sellest. Ünneks oli täna ilm ilus, aga kohe kui päike pilve taha läheb on ikkagi jahe. Siis tulime koju. Nüüd oleme pesu pesnud ja kuivama pannud ja nõusid pesnud. Jen läks ema kasse toitma, sest ta ema on mingi sõbrannaga viimase suvilas ja tuleb alles homme. Ega tänaseks polegi midagi uut ja huvitavat rohkem. Jenil homme veel vaba päev enne kui ta jälle tööle läheb, niiet eks me siis vaata, mis homme teeme. Uute kirjutamisteni!

nr 15

Reede möödus nagu ikka koduselt - täna õhtul lähen kindlasti välja. Muidu hakkan varsti segi minema. Eile siis koristasime ja sättisime Jeni kontoritarbeid jälle – vähemalt saime sellega ühelepoole. Õhtul jõime head punast veini ja tegime edasiseid plaane, kuhu minema peame ja mida kõike tegema. Tegin tutvust kohalike telefoni kataloogidega – päris hirmus värk. Meie Ärikataloog ja muud säärased asjad kahvatuvad kohalike tapamasinate kõrval. No Sydneys elab ainult 4 miljonit inimest niiet kaks meie Ärikataloogi on ainult inimeste isiklike telefoni numbrite jaoks ja kaks veel eraldi firmade jaoks. Päris hull – ja nad ka kasutavad neid siin. Eestis mina viskan nad kohe minema enne kui ma nad kilest lahtigi võtan, sest minu jaoks kui sind pole netis siis sind pole olemas, aga siin neil läheb veel natuke aega enne kui nad oma internetiseerumisega meie tasemele jõuavad niiet neil on neist ka abi.
Uurisin eile ka kaarti, et mis meil ümbruskonnas toimub ja leidsin, et meil peaks siin mingi lahe suur park olema kohe lähedal. Kuna juba kaks päeva meil vihmapühad, siis pole pea majast väljaski käinud, aga kui nüüd esimene ilus ilm tuleb siis lähen rattaga sõitma ja vaatan järgi selle pargi.

nr 14

Neljapäev möödus nagu ikka asjatades. Hommikul hakkasime Jeniga tema nö kontoritarbeid sorteerima. siis avastasime, et kell on sealmaal, et kui tahame oma söögiostud ära teha enne kui lapsed oma vanematega koolist kaubanduskeskustesse jõuavad siis peame minema hakkama. Ja kuna hakkas just teatud kaupade soodusostmise aeg siis käisime selles kindlas poes Coles ja ostsime omale jällegi nädala varu sööki ära. Õhtul küpsetasime shokolaadi kooki ja läksin peavaluga varakult voodisse.
Rääkides eluolu rubriigist, siis mina ei saa siia maani aru, kuidas inimesed saavad oma lapsed alati kooli ja koju viia. Küsisin selle kohta Jeni käest ja siin ongi tavaline, et vanemad ise viivad lapsed kooli, sest nii tundub asi turvalisem olema. Koolipäevad algavad 8.30 või 9.00 ja sama on muidu ka tööpäevadega, niiet inimesed klapitavad oma graafikuid ja elu. Muidugi on võimalik lapsed viia ja tuua ka nö laste päevakeskustest, kuhu saab lapse viia alates 7 või 7.30st ja siis nad kõik koos lähevad hommikuti kooli ja tuuakse kell 2.30-4.00 kui neil tunnid lõppevad sinna tagasi ja vanemad siis võtavad nad ühtul koju minnes peale. Aga vaadates kui palju vanemaid oma autodega kooli juures on tundide lõppemise ajal siis mina küll ette ei kujuta, millal nemad töötavad. Aga laste toomist ja viimist klapitatakse ka vanavanematega. Kui neid pole siis peabki päevakeskuseid kasutama. Sama on ka õhtuste trennidega. Meie maja taga on kohe suur spordikompleks ja ühtuti on lõbus vaadata, kuidas vanemad oma autodes istuvad, kuni lapsed trennis on - sest tihtipeale, ei ole mõtet tagasi koju sõita, sest siis peaks kohe hakkama tagasi tulema. Niiet vanemad istuvad oma tunni autos, lahendavad ristsõnu, loevad või teevad tööd. niiet maailm keerleb suht laste käikude ümber. Lugesin just ühest väikesest nö tsitaatide raamatust, et üks mees ütles: "mind hämmastas Ameerika puhul kõige rohkem see, kui hästi vanemad laste süna kuulasid!" no ega siin see süsteem palju alla ei jää. Kardetakse igasugu psühhopaate, mida suure rahvaarvuga riigis ja linnas ikka rohkem on kui väikses kohas. Ja ega see, et me elame eramajade rajoonis ei tähenda, et ma peaaegu ühtegi naabrit näinud oleks - niiet siin on anonüümsus täiesti olemas.

nr 13

tere kolmapäevast õhtupoolikut!
olen oma tänase päevaga tõeliselt rahul - ehkki teile pole midagi uut ja huvitavat kirjutada, aga olen saanud tänu meie tänahommikusele aktsioonile nii palju korda saata. nimelt siis hommikul jenil oli üks kohtumine ja mina läksin kaasa, et saaksime pärast kohe Jeni ema juurde minna arvutit tooma. kui juba seal olime, sõime lõunat ja jeni ema muide lubas mind kastmete meistriks õpetada. Kuna mulle igasugu soustid ja kastmed hirmsasti meeldivad, aga ma ise neid teha ei oska - issand te peaks nägema milline isegi mu hakkliha kaste harilikult välja tuleb - teised inimesed kasutaksid seda tapeediliimiks - siis jeni ema oli lahkelt nõus minust kastmemeistri tegema. Siis võtsime arvuti lahti, tõime koju, tõstsime laua õigesse kohta ja ma seadsin arvuti paika. peale seda on elu kohe ilus - arvuti on kiire suudab isegi mitut asja korraga teha ja samal ajal veel muusikat mängida - imeline. läpakas, mida enne kasutasime oli aeglane ja aeganõudev. Tänu kiirele arvutile olen suutnud osadega teist täna msnis vestelda, samal ajal muusikat kuulata ja oma meilboxi korda teinud. Nüüd õhtul olen jällegi töökuulutusi vaadanud ja CV-sid saatnud ja nüüd tuli Jen niiet hakkan temaga lobisema ja tega homse õhtuni!!!

nr 12

heihopsti,

minu tänase päeva kohta pole ka peale märksõna kodune midagi suurt öelda. Ärkasin sõin jõin hommikust ja läksin õue toimetama. Meil on super ilm - 20 kraadi ja väike tuuleiil. Tegelesin täna maja esisega. Hirmus - eelmine omanik pole üldse viitsinud aiaga tegeleda, niiet maja ääred on kõik rohtu kasvanud - rääkimata siis puude alusetest ja põõsastest. nüüd näeb meie paradiisi linnu põõsas ka ilus ja värske välja - see on see lill, mis minu akna all kasvab. isegi avastasin, et sinna ümber on kividest väike vall ehitatud ja leidsin isegi uusi õisi tulemas - lahe. Niiet müttasin väljas kuni hakkas pea pimedaks minema. Tulin tuppa jõin moccat ja siis jen ja marcus otsustasid, et nemad lähevad kinno starwarsi vaatama, millest mina sugugi huvitatud polnud, seega jäin koju, pesin nõusid, panin pesu masinast kuivama ja nüüd istun jällegi arvutis. Vahepeal sõin veel õhtust.
nüüd asun jälle töökuulutusi vaatama ja vaatan, mis veel tänase päeva jooksul korda saan netist ajada.
eluolu rubriigis kirjeldan täna seda, kuidas kohalike kommete järgi nõusid pestakse - nimelt ei ole siin nõudepesumasinad sugugi moes - seega käsitsi. Ok olen nõus, aga mina harilikult pesen ikka nõusid voolava vee all, mis siin on kirjeldamatu vee raiskamine - ehkki austraalia on saar, on siiski siin mageda vee varud piiratud, seega suviti saab siin lihtsalt vesi peaaegu otsa - seega tuleb kraanikauss vett täis lasta ja sellega kõik oma nõud ära pesta. niiet kui su taldriku või tassi peale jääb mõni nõudepesuvahendi mullike siis on kõik siiski ok - nii peabki olema. Niiet minu moodus sellega võitlemiseks, sest vett ennast ei tohi raisata, on kuivatamine - nii on võimalik vähemalt endale jätta mulje, et kõik on ilusti puhas ja korras, mida ta tegelikult ju siis lõpuks ongi. peale seda kui marcus mulle kohalikku nõudepesu tutvustas, olen siiski püüdnud oma nõud kohe peale kasutamist puhtaks pesta, sest üks tass ja taldrik voolava vee alt läbi lasta pole liiga suur "kuritegu" - vot nii on asjalood - seega teie raiskajad seal üleval nautige mis teil on ;)

nr 11

esmaspäev oli jälle arvuti ja kodutööde päev. nagu näha panin uued pildid üles ja kirjutasin blogisse oma pühapäeva tegemised. tegin selleks ajaks lõuna kui jen koju tuli ja siis toimetasime siin niisama. õhtul tundsin, et ei ikka korra päevas on vaja õue ka saada ja läksin jalutama. mõnus jalutuskäik oli siin ümbruskonnas. Tagasi tulles vaatasin ka postkasti ja ehhoo imet - ongi üks kiri ja veel suurem ime oli see, et see oli adresseeritud mulle - oi oi minu esimene kiri postkastis - ega see ei lugenud, et see oli maksumaksja number aga kiri sellegi poolest :). Eks mul on veel asju, kus ja milleks ennast registreerima pean, niiet see saab tänase päeva missiooniks. Muidu on ikka käik hästi, vaatan ja jälgin töökuulutusi ning eks ma varsti ka midagi leian.
Tänane eluolu rubriik kirjeldab söömist ja joomist. Täpselt nagu Jen mulle ütles, enne kui siia tulin, et siin võid ise täpselt valida, mida ja kuidas sööd. Nagu juba ennegi olen kirjutanud sööme meie hästi palju värsket. käime turult omale asju kokku ostmas ja üldiselt jagub seda nädalaks. Sinna juurde teeme omale riisi või pastat ja harilikult ka juurviljadega. Muidugi keetmiseks/küpsetamiseks kasutame harilikult külmutatud juurikaid. hommikuks sööme kas jogurtit või puuvilju. Lõunaks teeme kas eelmise päeva sööki soojaks või improviseerime kiirelt midagi - üldiselt näeme rohkem vaeva õhtusöögiga. kuna jen ja marcus tulevad kou nii erinevatel aegadel siis on tihti raske söögiaega klapitada. niiet vahel nagu näiteks eile õhtul sõi iga üks, mis kätte juhtus. niiet võrreldes rasvast tilkuvate grillribidega söön ma siin ikka väga kergelt.
Joon hästi palju vett ja ehkki siin pole veel väga kuum, soovitatakse siiski alati veepudelit kaasas kanda, sest just suviti saadakse palju rabandusi tänu veepuudusele organismis. Niiet ilma veepudelita ei lähe ma kuskile. Õnneks on kraanivesi joodav, seega ei kulu selle peale ka liiga palju raha. Samas on minu üheks lemmikjoogiks saanud Mocca ehk siis segu kohvist ja kakaost põhimõtteliselt. Kuna kodus tarbitakse meil lahustuvat kohvi, mis iseseisvalt on väkkkk - eriti mulle kes joob muidu üsna kanget korralikku kohvi (oh õudust ja katsu sa veel kofeiinivaba kohviga ellu jääda - hirmus!!!!) ja kakao üksi on liiga magus, siis need kaks kokku segada on väga hea jook - pisut piima ka lisaks ja nämmmmmma. aga ega ma muid hiigelmuutusi oma toidu/joogisedelis märganud polegi. no kui neid kiikse juurde tekib, eks siis annan jälle märku, aga nüüd tänaste toimetuste juurde niiet õhtuni!

nr 10

Heips,
Pühapäev oli täielik vihmapüha. Kuna väljas midagi teha ei saanud magasin kella 11ni, jõin hommikukohvi ja sõin hommikust. Selleks ajaks kui üles tõusin oli Marcuse mingi sõber Ramsey siia tulnud. See oli naljakas üle 50 aastane iraaklane. See istus ja jõi siin teed mingi 3 tundi vist. Tuli uude majja ekskursioonile. ainus kasulik asi, mille kogu päeva jooksul ära tegin oli projekteerida olemasolevate materjalide tükkidest lähtuvalt Jeni kunstituppa riiul - tõesti asjalik päev :D. siis tuli jen töölt ja joonistasime riiuli projekti korralikumalt ringi ja siis läksime juba Jeni ema juurde õhtusöögile. ehkki kalkun, mis ta küpsetas oli esimene tema elus aga see oli superhea. veetsime meeldiva õhtu lihtsalt istudes ja rääkides.
nii palju ongi mul oma pühapäevast kirjutada :D
Aga nüüd eluolu rubriik - nagu ühe pildi pealt näha, mis ma üles riputasin, siis putukad on siin hiiglaslikud. Meie maja elanik nr 4 ehk siis rohkem kui 5cm läbimõõduga ämblik elab meie pesupesemisruumis ja kuna tema jaoks on siiski veel talv siis eriti ringi ei kooserda. Suve poole peaks ta hakkama toidu nappuse puhul ka väljas käima toitu püüdmas - fuiiih - ma pole siiani temaga veel sõbraks saanud ja siiski eelistan temast ringiga mööda käia - pealegi siukesed elukad suudavad kuni kahe meetri kõrgusele hüpata niiet ma parem katsun oma teerajad tema omadest eraldada. Üldse on siin igasugused ämblikud ja muud satikad suuremad kui meil - vaata või tigusid - meie omad võiksid neile lasteks olla.
Samas on majadel kõigil lahtikäivatel ustel ja akendel putukavõrgud niiet suurem oht, et nad tuppa ronivad on siiski välistatud. Eile sain teada, et üks puu, mis meil aias kasvab on mangopuu, mis jõulude paiku peaks hakkama ka vilju kandma - eelmine aasta oli vähemalt kandnud - eks siis näeb. aga meie banaanisaaki ohustavad siinkandis elavad nahkhiired - niiet meil loomadest puudu küll ei ole.
Kui majadest rääkida, siis need pole muidugi mõeldud külmadeks ilmadeks nagu +10 kraadi. Niiet õhtuti läheb majas ikka võrdlemisi jahedaks ja selle pärast on meil magamistoas ka elektriradikad. Siin on majad ehitatud nii, et ainult kivi ja kips - soojustus materjal on vahelt ära jäetud. Niiet ega nende talvel võib päris jahe toas olla.
Head uute piltide vaatamist ja õhtuni!

nr 8 ja 9

Heips!!!

Olen tagasi lainel. Mitte, et ma oleksin kusagil ära käinud, aga eile oli nii palju sebimist, et lihtsalt ei suutnud enam õhtul kirjutada. Niisiis, nr 8 ehk reedene päev. ärkasime hommikul jälle vara, et olla asjalikud ja palju jõuda. Pigem olid need muidugi Jeni asjad, mida ajasime, sest tal seoses kolimisega vaja igasuguseid aadressi muudatusi jm sarnast staffi teha. Meil Eestis käivad asjad ikka poole lihtsamini. Siin jooksevad inimesed postkontorisse oma üüri ja elektri arveid näiteks maksma ja ma ei räägi sugugi vanadest inimestest, kes pole harjunud internetiseerunud maailmaga, ka noored teevad seda. Interneti ühendusega on siinpool maakera ka nii nagu ta on. Kui meil eestis on siiamaani veel juhe seinas üks kiiremaid ja usaldusväärsemaid vahendeid, siis siin pidi see liiga aeglane olema, niiet meie kasutame siin nö mobiilset interneti ehk siis põhimõtteliselt wifit, millel on kindel hulk infot kindla raha eest. Niiet ühesõnaga eesti jälle ruulib internetiseerituse tõttu!!!
üleüldse jooksevad nad igasugu kontorite vahet jube palju - näiteks neil ei ole sularaha sissemakse automaate. Mina ei käi eestis aasta aja jooksul ka nii paljudes "ametiasutustes" kui siin kuuga käiakse. ma ei tea, kust nad võtavad selle aja. Siin on küll interneti pank olemas, aga see on võrreldes meie omaga ikka primitiivne. pole ime et nad oma arveid parem postkontoris maksavad. Internetipõhine maailm on vähemalt üks hea külg, mis eesti kohta leidnud olen :D
Niiet eile jooksime jälle päev otsa ringi. Õhtul Jen tegi pizzat õhtusöögiks ja mina samal ajal laadisin sellesse vanurisse, millega siin teile kirjutan Norton antiviirust. Ja kuna see võttis, selles niigi aeglases arvutis hiigel aja siis ei olnudki enam kirjutamisaldis.
nr 9
Täna, laupäeval, ärkasime jälle hommikul vara, sest Jenil oli vaja arsti juurest, mingi imeliku (p.s ei olnud rasedus) testi tulemused kätte saada - seejärel läksime ta ema juurde hommikukohvile ja koos tema emaga iganädalasele laupäevasele laadale. Ostsime sealt jälle suure hulga igasugust värsket kraami (tomatid, brokoli, lillkapsas, seller, avokaado jne). Seal on kogu värske kraam veel värskem, kui suurtes poodides asuvad puu ja juurvilja poed ning odavam ka. Ostsime omale koju ka kolm potti kevadisi tulpe - ärme unusta, et esmaspäeval hakkab meil siin ametlikult kevad. ja veel väga lahedad kannikesed - Jen ostis omale topeltõielise oranzi, mis pole pooltki nii lahe kui minu oma - teen homme ka pilte, aga minu kannikesel on punased roosi-õied - need näevad tõesti välja nagu roosi õied. ja see ei ole kunstlill - see ongi päris nii. Peale turu ja toidupoe tiiru tulime koju ja hakkasime aias sahmima - panen oma enne ja pärast pildid ka homme üles. Jen ja Marcus aitasid, mul nende oma asjad välja sortida ja siis mina tegelesin muru/rohu eemaldamise töödega järgmised neli tundi. unustasin ennast õue :). Jen käis vahepeal veel oma ema juures ja siis nad tulid siia, ning Jeni ema õpetas meile kuidas karri-kana teha. Sõime õhtusöögiks karri-kana riisiga ja värsket salatit ning magustoiduks maasikaid jäätisega. Seda pean küll ütlema, et maasikad on siin küll magusad, aga mitte nii head, kui ikka meil peenra pealt korjatud. Nagu ikka on ka siin suured maasikaistandused ja need pole kunagi nii head kui kodus.
Nüüd siis minu tundmustest ja tunnetustest, millest eile kirjutama pidin. Ega polegi suurt mingit tunnet, et oh nüüd ma olen austraalias. Ainult kui mõtlema hakata, kui kaugel me siin oma saarega ülejäänud maailmast oleme siis on naljakas. Ma arvan, et praegu oli kõige parem aeg siia tulemiseks, sest hetkeste temperatuuridega aklimatiseerumine läheb täiesti märkamatult. Muidugi ma tõeliselt naudin kogu seda päikest, mida eestis ei saa eriti - tunnen kuidas mul on oluliselt rohkem energiat tänu sellele.
Esimene päev oli naljakas olla, sest esiteks olin pea 24h vait olnud ja vastanud vaid stjuardesside küsimusele kohvi või teed - ainult "kohvi" - teiseks olin reisist väsinud ja järsku rääkisid kõik iseenesest mõistetavalt inglise keelt. Teine päev oli juba parem - olin võtnud teadmiseks, et nüüdsest on mu põhiline keel inglise keel. Muidugi harjumatu oli alguses ka see, et kõik inimesed räägivadki omavahel inglise keeles. See on ju mu esimene reis päris inglise keelt kõnelevasse riiki. Siiamaani olin harjunud, et minuga räägitakse ikka inglise keeles, aga teised inimesed omavahel eriti poodides räägivad ju "omas keeles" nt taani ja saksamaa - aga siin ma polegi päris turist ja abitu - saan ise oma küsimused esitatud. Kuna siin on nii palju välismaalasi ja erinevaid aksente siis mina tundun suhteliselt kohalik. Pealegi pole mul nii eksootilist välimust, mille peale kõik küsiksid et kust sa pärit oled - näen täiesti tavaline valge austraallane välja. muidugi päris austraallase tunneb tema aksendi poolest kohe ära - nad räägivad tõesti lahedalt. Siin on hästi palju aasialasi muidugi. Aga kõik inimesed on meeltult sõbralikud ja naeratavad nagu juba ka eelnevalt mainitud. Siinselt klienditeeninduselt oleks eestil küll mida õppida. Poodi minnes ei vaadata sind kui segavat faktorit msnile või ristsõnadele vaid on tunne nagu nad just sind ongi terve päeva oodanud. Lahe!
muide veel üks tähelepanek - päike liigub neil ka vales suunas - see oli küll imelik esialgu. Kõige parem on see, et hakkan vaikselt leppima mõttega, et nad sõidavad valel pool teed - peaaegu juba tuleb välja, et teed ületades peab valele poole vaatama. Vähemalt esimese nädalaga pole must üle sõidetud, aga ärme igaks juhuks enne õhtat veel hõisklema kipu :)
Tänaseks head minu ööd ning homsete pildi ja jutu täiendusteni!!!

nr 7

Heihopsti minu neljapäevasest hilisööst,

Üks päev jälle linnulennul läinud. Hommikul ärkasin juba kell 8. Jen käis oma ema sõbranna matustel ja mina samal ajal tegin ennast kasulikuks koristades (üldkasutatavaid ruume ja oma tuba) ja lõunat valmistades. Pesin isegi oma toa akna ära, niiet kui homme ka asjad enam vähem sätitud saan, siis võin esimesed pildid oma toast üles riputada. Kui Jen ja ta ema siia jõudsid sõime lõunat ja siis nagu ikka läksime Jeniga poodlema. Ja suutsime jälle ennast kolmeks tunniks kaubanduskeskusesse unustada. Sain omale ka uue telefoni ja Austraalia numbri - niiet olen jälle kahe telefoni omanik - oligi juba imelik nädal aega ainult ühe telefoniga ringi joosta. Minu kohalik nr on +61 406 573 782 (p.s eestist on ikka targem mulle eesti nr peale smse saata) ja mul on nüüd uus nupsik klapiga Nokia telefon, mis teeb ka pilti. ja see oli oi oi kui palju odavam, kui eestis. sama oli ka mälupulgaga, mida mul on vaja, et fotokaga tehtud pilte säilitada. niiet vähemalt elektroonika on siin odavam kui eestis. Vaatan ka ringi ja kui töö leian ja raha üle jääma hakkab, ehk muretsen omale päris oma läpaka ka. Ja telefon on tarvilik ka töö otsimise juures. Täna olen jälle kiivalt uuematel kuulutustel silma peal hoidnud ja cv-sid saatnud. Ei ole hullu - olen ju alles paar päeva kandideerinud aga muidugi töökuulutusi on siin suht palju ja igasuguseid. Täna nimelt sain jälle aru kui ebapiisavate töökogemustega ma olen - kuulutus oli võileivategijaks/burgeriküpsetajaks ja võta näpust - nad nõudsid kogemust. Niiet eestis ei saa ma MacDonaldsisse, sest ma ei oska vene keelt ja siin, kus keel pole probleemiks ei saa minust burgeriküpsetajat, sest mul puudub kogemus - no tule taevas appi - ja mina veel mõtlesin, et ma olen mitmekülgne, ilus,tark ja osav. tutkit Fedja!!!
niiet täna on päris produktiivne päev olnud.
loodan, et sain tänase eluolu rubriigi minu tööotsingutest kätte ja homme plaanin teile oma tundmustest ja tunnetustest siinpool maakera rääkida.
Ilusaid unenägusid mulle - head õhtut teile!!!!

nr 6

Kolmapäev on möödunud märkamatult, kuna tõusin üles alles kell 12 - ei tea kust ma selle une võtan, sest magama läksin küll kell pool 2 aga ikkagi. Kui ma õues hommikukohvi jõin tuli Jen juba poetiirult, tema sõi lõunat ja mina hommikust ning siis läks ta tööle ja mina jalutasin kaubanduskeskusesse Stockland, mis on meie juurest umbes poole tunni jalutuskäigu kaugusel. Ilm oli küll ilus päikeseline, aga suht tuuline ca 18 kraadi. jalutamiseks super. Siis unustasin ennast esimese asjana umbes tunniks ajaks raamatupoodi ja ostsin kaks alla hinnatud tõsielu raamatut, eks siis kommenteerin kui need läbi loen. siis käisin veel tutvumas kaubavalikuga, et kus mida müüakse, et kui midagi vaja siis enam vähem tean, kust otsida. Siis käisin veel toidupoes ja oligi kolm tundi märkamatult möödunud.
Tagasi teel arvasin, et leidsin lühema tee koju, aga lõpuks osutus see siiski pikemaks teeks, aga vähemalt leidsin kodu üles ja jalutuskäik oli korralikult pikk :D.
Siis sõin ja hakkasin raamatut lugema, ja muidugi jäin tukkuma kuni Jen tuli töölt koju ja me lobisesime ja nüüd tema läks tuttu ja mina olen jällegi siin.
Neile, kes veel täpselt sotti pole saanud, siis hetkel puhkan tööd otsides. Siis kui tööd saan, siis mine tea palju puhkamiseks jääb.
aga tänases Eluolust rubriigis röögin kaubandusest, sest seda olen tänu shopahoolikust Jenile kõige rohkem siin kogenud. Mulle meeldib see, et siin on nii suuri kaubanduskeskuseid, kui ka väikeseid poode täis tänavaid. Ja poed on täis kõige erinevamat kaupa - muidugi on ka selliseid keti poode nagu meil näiteks A&G või Jysk, aga suuremas osas on siiski ääretult erinev kaup. Täna leidsin toreda poe Big W, kus on igas suuruses ja igasuguseid riideid. seal müüakse muidugi kõike muud ka - nagu meie prismad või hüper rimi - ainult piima ja leiba sealt ei saa. Muidu kõike käterättidest ja lastemänguasjadest telekate ja pesupulbriteni. Muide kohalike standardite järgi pole ma üldse suur :D. Muidugi inimesed ei ole siin sellised, nagu Ameerikas, aga nad on üsna kopsakad. Samas mulle meeldib see, et nad käivad ilusti riides, mitte ainult dressides ja tossudes. Eks näeb selliseidki, aga suuremas osas on nad ikkagi nö mustad püksid või teksad ja mõni ilus top. Muidugi topide valik on siin üüratu. Siin ei ole nii, et kui moes on maika siis poes, mitte midagi peale maikade ei müüdagi. Siin on tõesti igale suurusele ja maitsele vastavalt. Niiet kaubanduskeskused siin on toredad asjad.
Aga nüüd uuesti raamatut lugema ja siis tuttu!
Homseni

nr 5

Tere teisipäeva õhtut!

Minu tänane päev on olnud äärmiselt internetikeskne. Nagu paljud teist märkasid saatsin lõpuks ometi laiali info kust ja kuidas mu eluga ennast kurssi viia. Saatsin laiali hulga emaile, mida olen lubanud. Tegin Jeni ülevaatuse järel lõplikult korda oma CV ja sain valmis ka oma kaaskirja cv-le. Siis otsisin töökuulutusi ja olen ametlikult teinud algust oma cv-de saatmisega - nüüd ainult varbad risti. Kuna elame Sydney äärelinnas, siis hetkel pean apelsinikorjamise natukene edasi lükkama ja leidma mõne töö, mille kõrvalt oleks võimalik ka olukorda tundma õppida, et siis juba vaadata, mida edasi teha. Peaasi ju, et leiaks midagi, mis sisse tooks.
Täna tegin lõpuks kõigist meie kokku ostetud värsketest materjalidest salatit - oih väga hea tuli. Ja nii ongi suurem osa minu päevast möödunud arvuti taga ja kodus. Homme plaanin minna jalgrattaga ümbrust uurima. Enam vähem juba tean, kus suunas näiteks pood on - niiet katsun homme ise hakkama saada. Ja üksi jäävadki asjad paremini meelde, sest siis tuleb ise kaasa mõelda - Jeniga koos käies pole seda ju vaja sest tema teab, kuhu minema peab.
aga siis veel eluolust.
Põhiliselt liigeldakse siin siiski autodega. Ehkki võiks ju loota, aga siin on jalgratturitele veel vähem mõeldud kui meil eestis. Siin muidugi on kohustuslik kõigil kanda kiivrit, aga mingitest jalgratta teedest või valgusfooridest võib siin ainult unistada. Muidugi eelis ellu jäämiseks on laiad teed - ehkki nad sõidavad endiselt valel pool teed :D on neil vähemalt ruumi seda teha. Muidugi ringid on päris jubedad, sest vähe sellest, et nad sõidvad mööda ringi kella suunas, näitavad nad suunatuld kui nad ringile lähevad ja ka siis kui nad sealt maha tulevad ning muidugi on need minu jaoks valed suunatuled kah veel tagatipuks.
Ilm hakkab meil aina ilusamaks ja soojemaks minema niiet muutuge aina kadedamaks ;)
Kallid

nr 4

tere hilisõhtut taas,

täna on olnud üsna produktiivne päev ja lisaks kõigele tõeliselt ilus päikesepaisteline ilm. Hommikul ärkasime 10 ajal, jõime hommikukohvi verandal, sõime puuviljasalatit, mille üheks tähtsamaks komponendiks oli minu korjatud greip :) ja läksime jala Jeni ema juurde, mis on meist umbes 15 min jalutuskäigu kaugusel. võtsime sealt jalgrattad, sõitsime koju tagasi, sest mingi mehaanik pidi tulema Jeni autot vaatama. peale seda läksime poodlema. Meil oli koju asju vaja ja käisime ühtlasi ka toidupoes. Hinnad on muudel asjadel ikka kallimad kui meil aga puu ja juurviljad on odavad see on hea. nt mandariinid ja avokaadod on alla 10eek kilo. sama kehtib muude grüünede kohta. peale kokku 3 tundi poodlemist tulime koju tagasi. Jenil oli kõhutantsu trenn, kuhu pidin algselt vaatajana kaasa minema, aga olin nii väsinud, et jäin parem koju pikutama. Siis tuli Marcus töölt ja ajas mu üles, et olukorda uurida, et kus Jen on jne. Siis ajasin, ennast ka üles, pesime Marcusega nõud ära - ta õpetas mulle austraalia moodi nõusid pesema - nimelt kuna siin suviti saab kaevudest vesi põhimõtteliselt otsa, siis tuleb ka nõusid pesta vett säästval reziimil st et lased kraanikausi vett täis, nühid nõud vahule ja siis kraanikausis loputad - ei mingit jooksva vee all pesemist - minu arvates lihtsalt õudne, aga eks ma pean sellega kuidagi elama õppima :).
ja siin ma nüüd jälle olen. Jen ja Marcus läksid juba magama. Mina vaatasin veel kohalikust ajalehest töökuulutusi ja tänane programm näeb ette veel ka kohaliku migratsiooni kodulehe kuulutusi.
aga lubasin täna kohalikust liiklusest kirjutada. Oi see on päris jube. Kõik mulle siiani lapsest saadik õpetatud on, kuidas mitte auto alla jääda on ühe hetkega vetsupotist alla uhutud. Nad sõidavad valel pool teed, nad istuvad autos valel pool, nad lähevad bussi peale valel pool teed ja isegi astuvad bussi valelt poolt. Nende bussipeatused äärelinnas kus mina elan, on lihtsalt post kõnnitee ja sõidutee vahelisel murul, ei mingit putkat, ei mingit betooni ega asfaldit. lihtsalt post keset ei midagit. hull lugu.
ja asi läheb veel eriti toredaks kui sa sõidad jalgrattaga - niikuinii sa ei saa aru, kuhu see buss keset ristmikku pöörama peaks ja siis sa koperdad ka seal veel oma jalgrattaga - õnneks paistab kohe kaugele, et ma olen segaduses turist, niiet nad on viisakad ja lasevad mu läbi :)
aga katsu sa veel kaubanduskeskuse maa-aluste parklatega elada - niikuinii sõidavad nad valel pool, nooled viivad sinna kus jumal juhatab ja siis veel postide vahel slaalom - minu siiamaani hea ja vastupidav närvikava ning kabariiditunnetus tahtsid täna küll puhkusetuusikut paldiski maanteele - õudne - siuke tunne nagu pargitakse auto kohe risti kahe posti vahele kinni, aga imekombel siiski pääses mööda. ei saa mina aru, miks nad peavad asju nii keeruliselt tegema, aga nojah nad elavad ka pea-alaspidi.
Tänaseks jälle uneaeg seega kuumad tervitused kaugele!

nr 3

minu kolmas päev Austraalias on jõudnud juba hilisõhtusse. Ega seda päeva liiga pikalt polegi olnud arvestades, et ma magasin kella 6ni õhtul. Eks see oli vist reisimise väsimus, mis võimust võttis ja õnneks polnud meil ka tänaseks peale puhkamise mingeid plaane. Kell 6 lõpuks hakkasime siis mööda maja ringi liikuma - Jen ja Marcus leidsid ka enda toas endale tegevust, et mitte mind äratada. Aga ehkki meil oli väga hiline algus päevale oleme päris palju jõudnud. Marcus pani mööblit (riiuleid) kokku, mina koristasin ja sättisin oma vannituba. jen toimetas muude asjadega ja pesi pesusid. Siis tegime omale õhtusöögi ja nüüd lõpetame päevatoimetusi, et magama minna.
Meie majast: meil on 3 magamistuba + Jeni maalimistuba, 2 vannituba (niiet üks on Jeni ja Marcuse magamistoas ja mul eraldi vannituba. minu vannitoas on nii duss kui vann, neil ainult duss), elutuba, söögituba, köök ja pesupesemisruum. Lisaks on meil veel aed ja veranda. Pildid majast seest teen siis kui saame ennast sisse seatud.
Hakkan nüüd pilte üles laadima ja katsun iga päev midagi eluolust juurde kirjutada. Kõige hullem muidugi on liiklus aga sellest juba homme!

nr 2

Heihopsti kõigile!

Nagu juba teada olen ilusti kohal.
Kai juurest sain täpselt tema juhiste kohaselt ilusti lennujaama. Tänan öömaja eest Kai! Lennujaamas leidsin mööda numbreid käies oma värava üles ja algas sõit Singapuri. Singapur airlines on väga kliendisõbralik lennufirma. Mina muidugi hoidsin madalat profiili, sest kust mina teadma pean, mida tuleb teha tuliste käterättidega, mis sulle kätte jagatakse. Jälgisin teisi ja mõistsin, et ennast värskendama peab. No ma asusin siis ka usinalt asja kallale. Süüa anti kaks korda, sinna vahele veel näksi ja juua. Loomulikult olid ka tekk ja padi ning hambapesu komplekt ja sokid. Vanemad - te võite mu üle uhked olla - ära tõin selle fliisi sealt lennukist - just nagu teiegi oma reisilt - hetkel istun selles siin ;). Lennukis vaatasin muudkui filme ja magasin.
Jõudsime Singapuri kell 6.30 hommikul kohaliku aja järgi. See oli mega lahe. ilm oli juba selleks hetkeks +25 kraadi, hirmus niiske ja lämbe aga kuidagi lahe. Lennujaam ise oli imeilus klaasist hoone - peaaegu igal pool vaip maas ja inimesed üdini sõbralikud. Tegin ka mõningaid pilte lennujaamas pidid saan homme üles riputada.
Uue värava leidmine läks lihtsalt. ehkki lennujaam on suur - on kõik lihtne ja loogiline.
Jätkus sõit austraaliasse. veel 7,5h lennukis - selleks ajaks oli küll juba pingi maitse peale suu igal pool mujalgi. Aga õnneks olin juba füüsiliselt nii väsinud, et suutsin ainult magada. Tänu sellele läks ka reis kiiresti. Kui teel singapuri olin vähemalt suuteline filme vaatama siis see ots Sidnisse möödus ainult süües ja magades.
Austraalia oli ülikuuma Singapuriga võrreldes ikka lausa külm oma 10 kraadiga. Õnneks oli Jen, tema ema Ellen ja peika Marcus mul lennujaamas vastas, niiet vähemalt külmale ilmale vehlduseks oli mul soe vastuvõtt. Istusime autosse ja kuna neil kolimisfaas ja niigi segadus, tõime omale pitsad, sõime ja ajasime juttu, kuni ma peaaegu ära kukkusin.
Täna hommikul ärkasin vara - käisime linnas Jeniga. Kadestamisväärne on see, et kõik meie troopilised taimed (nt palmid, apelsinid, greibid jne) on neil igapäevsed oma aias kasvavad asjad nagu meil kuused või õunapuud - näiteks noppisin täna Jeni ema aiast oma tillukeste kätega ühe hiigelsuure greibi puu otsast.
Minu tuba on tore pisike tuba elutoa kõrval. Praegu, siin muud eriti midagi pole peale voodi aga pole hullu - lisaks minule on ju Jen ja Marcus ise ka alles sisse kolimas. Elame esialgu suht kastide ja kohvrite otsas.
Homme hakkan ka töökohta otsima.
Jälle kirjutamiseni - homme peaks mul rohkem aega olema, et täpsemalt eluolu kirjeldada ja ka pildid üles laadida.

kallid musid!!!

nr 1

Niisiis minu reisi esimene päev ja algus! Olen jöudnud ilusti Kai juurde Frankfurdis. Söit läks hästi. Lennukis ainult söin ja magasin. Kai oli mul kohe lennujaamas vastas ja siis rändasimegi siia tema juurde - alustasin ka kohe oma reisi fotografeerimist niiet annan märku, kust ja kuidas neid näha saama hakkab.
Homme kell 12:35 stardin siis Singapuri poole.
Kallid kodumaale ja kõikjale mujale ning hoiame ühendust!

P.S Neile, kes siiani ei teadnud, miks ma tulin Austraaliasse - siis vastus on elu nautima ja töötama. Tahtsin anda endale aega mõtlemiseks, mida edasi teha peale kooli ning leidsin, et praegu on just õige aeg tulla nii kaugele kodust, sest mul pole peaaegu midagi, mis mind Eestis kinni hoiaks. Ja hiljem oleks siia mu sõbranna Jeni juurde tulla juba keerulisem. Elan siin tema juures, üürin ühte tuba tema majast. Esialgne plaan on jääda aastaks ning minu seiklustest saab siit juba edasi lugeda.

update of last 4 months

Ooh shoot, this has been a long time. I even have to start thinking of the events happened in between. Well the most important is that I graduated University and got cum laude which means "with honor". This is great but the best with this topic is that the school is finally over and i'm free to plan my life from here on. The first and the greatest 8 kroner plan that I have is to go to Australia. So on August 20th - I'll sit on the plane in Tallinn.
But let's start from the beginning - i February I had already been working with this Publishing company for a month and the biggest party was my auntie's birthday. Its dresscode was 1983 but it was fun and they had a really good band - so we danced and this was great.
The next event was a crazy weekend. On Friday March 14th was my friend Kädy's birthday - and its style was sexy nurses. This was fun - almost ten sexy nurses with short skirts were let loose to a pub where ofcourse we were the most attractive sightseeing :D.
Then the next day was my dad's birthday. we had it in a restaurant and after that some more brave ones including me - we went to a night club - so again a party until morning.
In the very beginning of April i was struggeling with writing my diploma thesis and I had a pre-defending - So it was like the real debate on your thesis but they don't give you a mark - but they give you suggestions how to improve your thesis. The real debate was in May and I got the highest mark A (5) for that.
June 20th I had the real graduation. And now it has turned really busy at the office. Also now i'm doing all the necessary preparations to go to Aussie.
I am right now using all the weekends to have fun with my family and friends and to party here as much as possible. Also to enjoy the summer and then to be ready to leave.

little updating

I thought there has been again a bit time since I last updated about my life. Although nothing big has happened but about my calm everyday life.
Well I am working from monday to friday 9-17. And after that I have been dealing with my training on the velo-machine and just relaxing. Before falling a sleep I try almost every evening to read book to educate myself culturally. :)
well my parents were in Tallinn last weekend so we were babysitting Georg and just enjoying ourselves. On Sunday Kati and I (we now live together - she's on my b-day pics) we went to one of Estonian biggest waterfalls - Jägala juga.(http://www.rebala.ee/en/?Places_of_interest:Waterfall_of_J%E4gala). Since it's not this cold winter then there was not this nice ice just water but it was pretty. It was great to get out of the city for a while and we both chose ourselves a fir cone to bring the nature home with us. It was good meditation and getting new energy. Upcoming weekend I hope to see some of my friends but have no other significant plans.
Yesterday I recieved Veronika's post card by snail mail from Cuba. It was a great surprise and it is great that the snail mails have not died out yet. Although I have not been very much up to using snail mail but I try to do my best to improve myself. Well to see Cuba on postcard it was great - it reminded me of the day when Rolando was burning me Cuban music CD's and I was browsing a book about Cuba and I said to Rolando that one day I will go there and I still promise I will.
Since there is Valentine's Day tomorrow then I can't help to think about my very dear friends. Thank you sweeties for being there for me and I apreciate that I have met you. I thank you for teaching and giving me so much. Thank you for helping me to find myself and opening my mind.
Happy Valentine's Everybody!!!!

"Garba & Kristof" issue

Little introduction for those who have not had luck to meet Garba Diallo either/or Kristof Kristiansen. Garba is an IPC teacher whose specialties are Africa, Middle-East and conflict management. Kristof is IPC's principal whose specialties are European culture, architecture, design and World Cinema. Two very powerful and influential men. Also men who fight for peace. And what has happened to the peace between two of them now? They have turned against each other. The real reasons might be unknown for the rest of the world but IPC and the IPC spirit that mostly these two men has given and taught us lives lively.
Right now in here since I'm contributing to this problem solving by giving them and the school board our=students ideas and thoughts. So I'm just starting a little discussion on this topic with myself and anyone who's willing to contribute.
I have been asking myself some basic questions about these two people.
1. What are the basic ideas of conflict solving?
2. What did I learn from these teachers?
3. What do Garba and Kristof have in common and which are their differences?

The main ideas of conflict management I have learned from these two people. How could a problem be solved: map the main issue that has started this conflict, hear out both parties arguments, leave out emotions and talk about the problem, find the common grounds and aim towards win-win situation. I know that for IPC and all the students that are going to come to IPC a definite win situation is to have both of these teachers there.
What did I learn from them? Well a lot definitely. From Kristof I got infected with the spirit for quality movies, I learned about importance of discussions, I learned the cross-cultural understanding and he helped me to solve pretty few of my personal issues.
Because of Garba I looked closer at the areas that I had not been that interested in up until my Autumn term 2003 (Africa and Middle East), I understood the background of the actions that are going on in there today, I understood that one person can make the difference (Garba's www.crossingborder.org project) and I learned the main conflict management tools.

So besides the two rather different characters and backgrounds what is in common:
Both of you fight for global understanding and peace.
you are extremely smart and intelligent.
you both like traveling and even the same areas in the world.
you both wish all the best for IPC maybe just a little different ways to achieve it.

I wish you could consider one more time the slogans that you have shared with the world and your students on web-page. Play a game. Finish all these sentences about each other:
I like you because...
I know you because...
I learn from you because...
I am like you because...
I listen to you because...
I believe you because...
I pray for you because...
I admire you because...
I depend on you because...

I hope you could find out some pretty interesting thoughts about each other. I believe that if this conflict has escalated for some time now then you should do what a really smart person in IPC taught me to do: "step off the train for a moment and make sure the direction is a correct one where you are going to".

Actually it's pretty amazing that two people who are the best I know in conflict management has got themselves into a conflict where students are worried and have to interfere.

X-mas and there on

well this promises to be a long writing. First I would like to say thank you Jen and Veronika - in DK I finally recived the little black bag you guys bought for me 3 years ago :D. It's a cutie.
Well now about X-mas. This year we spent our X-mas in Pärnu at my parent's place. It was really nice although there was no snow my mum had worked really hard with x-mas decorations so it almost felt like Christmas. I was the Santa this year and we all got really many gifts. The whole family was together, we read poems for Santa and we had really nice X-mas meals. It was a nice quiet family evening. Later me and my brother we went to the church to midnight mass where we met our friends to wish merry Christmas. The other days of the long holidays went rather peacefully. I visited many of my friends.
The new years eve I spent at my friend Ketu's house. We had sauna and went to see the city's fireworks by the river. It was rather peaceful also.
Then January 2nd I came back to Tallinn and continued to look for a job. And also decided to start an absolutely new life. First I continued training on the excercise device I have at home. Then I started the diet that Orsi gave me in IPC and now I've already lost lots of weight and I'm feeling better every day.
And finally January 10th was my first day at my new job. I am secretary in a book Publishing company. And after two weeks I'm enjoying myself. So I have turned my life into happy one again! I'm glad the 2008 came ;)
Greetings until the next posts!